Eelmisel aastal lugesin vahvat norra lasteraamatut "Lüriidiumivaras", kus üks 11-aastane poiss põnevatesse seiklustesse kistakse. Muidugi võtsin ette ka teise osa, millele autor Bobbie Peers on nimeks pannud "Krüptoportaal".  

William Wenton hämmastas maailma, kui murdis maailma kõige keerulisema koodi. Poiss sai kohe endale vaenlase - Vektor Hanseni, kellele ei meeldinud sugugi, et 11-aastane naga teda võitis. Rivaalid kohtuvad televisiooni otse-eetris, et lahendada võidu uut koodi nimega "Keerukus". Williamit tabab kummaline haigushoog ning Vektor võidab. Järgmisel päeval tabab samasugune külmalaine poissi ka koolis ning ta saadetakse tagasi Instituuti. Eelmisel külastusel oli see meeldiv paik, kuid nüüd on tõstetud turvameetmeid. Näiteks ringi liikuda tohib vaid saatjaga koos. William suudab siiski omapäi kondama minna ning kohtab naist, kes saab vaevata läbi lukus uste.

Mulle ei meeldinud väga raamatu algus, kus Williamile liiga tehti. Esmalt pahandas mind see tobe võistlus otse-eetris ning arvasin, et ilgemat kuju kui Vektor Hansen ei ole olemas. Mu arvamus muutus, kui lugesin härra Humburgerist, kes veel vastikumalt käituda suutis. Edasi läks lugu meeldivamaks tänu keskkonnavahetusele ja muidugi põnevaks ka. Nagu eelmisegi osa puhul, paelusid mind robotid ja tulevikutehnika. Tegelased jötsid aga pigem külmaks ning tundsin puudust südamlikkusest. Tundsin Williamile kaasa, et täiskasvanud tema eest kõike varjasid. Esile kerkis mitmeid müsteeriume ning need kõige põletavamad küsimused kerkisid esile muidugi alles lõpus ning nii tuleb jääda järge ootama. 

"Krüptoportaal" on sama hoogne kui autori debüüt "Lüriidiumivaras" ning põnevat tegevust jagub ka muidugi küllaga. Raamatus jäi minu arvates puudu südamlikkusest ning teised tegelased peale Williami mõjusid ebasümpaatsetena. Lõpp oli muidugi selline, et ei jää muud üle kui järge oodata. Soovitan sarja väikestele poistele ja tüdrukutele, et nende fantaasialendu ja kujutlusvõimet innustada!