Lugesin eelmisel aastal R. L. Stevensoni seiklusromaani "Must nool", kus ühe tegelasena figureeris ka Richard III, kes mind väga huvitama hakkas. Lubasin sel aastal käsile võtta ülevaate kuninga luude avastamisest ning otsustasin raamatut lugeda juba nüüd kohe aasta alguses. See kannab pealkirja "Kuningas asfaldi all. Kuidas arheoloogid leidsid Richard III", autoriks Mike Pitts. Lisaks loen täidetuks väljakutse punkti - 15. Raamat mõne valitseja (kuninga, kuninganna, presidendi, tsaari, keisri, füüreri jne.) kohta.

2011-2015, Leicester. Philippa Langley sattus vaimustusse Richard III-st ning külastades kohti, kus kuningas tegutses, jõudis ta muidugi Leicesteri. Ühes parklas ütles naise sisetunne ütleb, et just seal asfaldi alla on mehe haud. Langley kontakteerus ülikooliga ja sai teada, et arheoloogid ei tegele luude otsimisega. Siiski suudetakse kokku leppida plaanis otsida frantsisklaste kloostri varemed, tuvastada hoonete orientatsioon ja paiknemine, tuletada kiriku ja koori asukoht, ja kui hästi läheb, siis leida Richard III säilmed. Kaevamise algusest kulus koos lõunapausiga kuninga luustiku leidmiseks 6 tundi ja 34 minutit.  Esmalt paistsid mullast küll vaid sääreluude otsad. Veidi hiljem avastati kõver selgroog ning seejärel tehti palju erinevaid katseid, et tõestada skeleti omanik. Selgus, et tegu ongi otsitud kuningaga! Järgnes vaidlus selle üle, kuhu matta säilmed.

"Kuningas asfaldi all. Kuidas arheoloogid leidsid Richard III" tundus mulle juba teema poolest põnev ning ma ei pidanud pettuma. Mulle väga meeldis autori stiil ning kogu protsess alates Philippa esimesest tutvusest Richard III-ga kuni säilmete taassängistamiseni oli kirja pandud väga kaasahaaravalt. Ainult esimene peatükk, mis rääkis kuningast endast, oli veidi kuiv. Lugu ise tundus muidugi uskumatu. Mõned detailid tundusid liialdatud, nagu Philippa sisetunne, et kuningas puhkab parkla all. Kõige ulmelisem oli muidugi see, et luud leiti kohe esimesest kohast, kuhu kopp maasse löödi.

Vaieldamatult põnevaim osa oli, kuidas tehti kindlaks, et leitud kõverdunud selgrooga luustik tõesti otsitud kuningale kuulus. Mulle meeldis, et detailid olid täpselt parajalt lahti seletatud ning arheoloogia protsess sai selgemaks. Hämmastav, kui palju infot 500 aasta vanune luustik endas peidab. Näiteks saab luude koostise järgi hinnata omaniku toidulauda. Palju kõnelevad ka vigastused ning nende võrdlus teiste sama ajastu luustikega. Lisaks rekonstrueeriti kolba järgi nägu, mis meenutas väga Richard III maale. Samas on väidetud, et kuningas ise oma maale ei meenutanud. Viimaks sai määravaks muidugi DNA analüüs. Eelmisel semestril õppisime, et vanadelt proovidelt on parimaks võimaluseks saada mtDNA-d ehk siis mitokondriaalset DNA-d. Seda tehnikat kasutati näiteks ka Romanovide tuvastamisel. Raamatu abil sain seega õpitud teadmisi üle korrata ja kinnistada.

Lugu ei lõppenudki sellega, et luud üles leiti ning nende omanik kindlaks tehti. Pärast seda läks lahti uus sõda, et selgitada välja, kuhu kuningas ümber tuleks matta. Mitmed osapooled tundsid, et neil on õigus see otsus teha. Näiteks ilmus välja inimesi, kes väitsid, et on kuninga sugulased. See osa raamatust üllatas mind eriti. Mõttetute vaidluste lõpuks jäi kehtima muidugi algne plaan ja Richard III puhkab Leicesteris edasi. Muidugi tekkis nüüd soov minna ise kogu seda sündmuspaika vaatama.

Veel üks uus huvitav teadmine, mida raamat pakkus, oli see, et arheoloogidele ei meeldi tegelikult inimsäilmetega tegelda, sest esiteks on nende väljakaevamiseks vaja taodelda luba, mis suurendab kulutusi ja nõuab lisaaega. Teiseks on emotsionaalne pool, sest luudega tegelemine paneb tahes-tahtmata surmale mõtlema.

Mulle meeldis "Kuningas asfaldi all. Kuidas arheoloogid leidsid Richard III" väga, sest mind huvitas teaduslik taust ning uuringud, mida luudega tehti. Luude leidmise lugu oli kirja pandud kaasahaaravas stiilis. Minul oli igatahes põnev lugeda ning uusi teadmisi sain ka kuhjaga. Kogu lugu oli väga uskumatu. Soovitan väga lugeda, kui arheoloogia huvi pakub!