LXXXII ehk kuidas tunneb end tapatöös ainus ellujäänu
13:08
Riley Sageri põnevik "Viimased tüdrukud" on viimane raamat, mis mul veel 2017. aastast tutvustamata on.
New York, Ameerika Ühendriigid. Quincy Carpenter on ainus ellujäänu kohutavas veretöös, mille taoliseid kohtab tavaliselt vaid õudusfilmides. Kümme aastat tagasi sõitis ta Männimajakesse oma parima sõbranna sünnipäeva tähistama ning mäletab toimunust vaid lõppu - verisena läbi metsa politseiniku käte vahele jooksmist. Ajakirjanduses nimetatakse teda Viimaseks Tüdrukuks nagu ka kaht teist sarnase tragöödia läbi elanud neiut Lisat ning Sami. Nad ei ole kunagi kohtunud ja püüavad igaüks möödunut unustada ning eluga edasi minna. Quincy on leidnud armastava elukaaslase ning kire kokanduse vastu, mis avaldub tema kokandusblogis. Lisa tundub samuti tragöödia selja taha jätnud olevat, kuni ta randmed läbilõigatult vannist leitakse. Kaua pildilt kadunud Sam ilmub Quincy ukse taha ning see ei mõju viimasele sugugi hästi.
Põneviku põhiteemaks on "viimased tüdrukud", kes on ainsana ellu jäänud mõne psühhopaadi tapatalgutes. Ma ei ole neid klassikalisi õudukaid näinud, millest kirjanik inspiratsiooni on saanud, kuid midagi sarnast ikka. Raamatus on fookuses tagajärjed. Esimene pool on pigem aeglane ning jälgib, kuidas Quincy saab hakkama 10 aastat peale kohutavaid sündmusi. Pealtnäha läheb tal hästi, kuid kogu hoolega üles ehitatud elu lööb vankuma, kui tema ellu saabub Sam ning sunnib naist minevikku meenutama. See muudab loo omakorda veel ka segaseks, aga teine pool raamatust läks juba kiiremaks, selgemaks ja põnevamaks, sest Quincyle tulevad viimaks meelde uued detailid Männimajakesest. Kirjanikul on varuks mitu üllatavat pööret. Üks teooria, mis mul algusest peale oli, läks ka pooleldi täppi. Lõpplahendus ei tulnud mulle aga pähegi.
"Viimased tüdrukud" pani mõtlema, kas on üldse võimalik normaalselt edasi elada, kui selline katsumus selja taga, kui kõik kaaslased saavad surma. Hoolimata sellest, et teadsin, mis Quincy iseloomu kujundas, oli peategelane ebasümpaatne. Tegelastest meeldisid mulle hoopis Jeff ja ajakirjanik.
Riley Sager on pseudonüüm Pennsylvaniast pärit kirjanikule, kes ka pärisnime alt müsteeriume avaldanud on. "Viimased tüdrukud" on ta esimene põnevik, mis on ilmunud juba 25 keeles ning arendamisel on ka filmiversioon. Inspiratsioon tuli Halloweeni ajal vaadates filmi "Halloween", mida ta oli korduvalt näinud, kuid sel korral hakkas autor mõtlema filmi lõpule. Mitmed õudusfilmid lõpevad nii, et alles jääb vaid viimane tüdruk, kes juhtunust rääkida saab. Ellujäämine võib ju tunduda õnneliku lõpuna, kuid tegelikult ei ole seda mitte üks teps. Enamik kaaslasi on surnud ning kangelanna on füüsiliselt ning psühholoogiliselt traumeeritud. Kui film saab läbi, mis saab ellujäänust edasi? Riley Sager hakkas seda mõtet edasi arendama ning sellest sündis romaan. Raamatu jaoks oli vaja eeltööd teha eelkõige psühholoogilisest aspektisest. Kirjanikest inspireerisid autorit Stephen King, Megan Abbott ja Gillian Flynn.
"Viimased tüdrukud" on kirjutanud huvitaval ja mõtteainet pakkuval teemal. Algus on aeglane, kuid kui lugu hoo sisse saab, siis pinget ja põnevaid pöördeid jagub. Soovitan põnevike austajatele!
"Viimased tüdrukud" on kirjutanud huvitaval ja mõtteainet pakkuval teemal. Algus on aeglane, kuid kui lugu hoo sisse saab, siis pinget ja põnevaid pöördeid jagub. Soovitan põnevike austajatele!
Aitäh, Päikese kirjastus, raamatu eest!
0 kommentaari