1859, Kingston, Kanada. Grace Marks on olnud 15 aastat kinnipeetav, kahtlustatuna oma peremehe Thomas Kinneari ja majahoidja Nancy Montgomery tapmises. Teine kahtlustatav James McDermott poodi üles, kuid Grace'i kohtuotsust muudeti. Ise naine seda sündmust väidetavalt ei mäleta. Hea käitumisega on ta teeninud õiguse töötada vanglaülema kodus teenijana. Naise kohta koostatakse palvekirja, et teda vangistusest vabastada. Kuulsa kurjategija vastu tunneb huvi Dr. Jordan, kes loodab Grace'i mäletused taastada ning piisavalt kuulsust koguda, et vaimuhaigustele spetsialiseerunud erakliinik avada. Mees saab loa teda intervjueerida ning naine alustab juttu lapsepõlvest, kui ta elas veel Iirimaal oma alkohoolikust isa ning alatasa rase oleva emaga. 

Ma ei olnud enne lugemist sellest mõrvast midagi kuulnud, kuid sõnapaar "kuulsaim naismõrvar" äratas kohe huvi. Ma ei pidanud pettuma, sest Atwood on loo faktidele toetudes ning ilukirjanduslikult vürtsitades kenasti kirja pannud. Kindel on see, et kui Grace oli 16, osales ta Thomas Kinneari ja Nancy Montgomery mõrvas, kuid ei ole selge, kas neiu kavandas kogu mõrva, aitas kaasa või kuuletus McDermotti käsule. Raamat pakub samuti välja mitmeid võimalikke variante, millest üks on isegi dissotsiatiivse isiksusehäire. Simon Jordan, kes uuringut juhib, on aga väljamõeldud tegelane, mistõttu autor on saanud tema käekäiguga rohkem mängida. Doktor satub päris keerulisse olukorda, millest pääsemiseks loobub ta Grace'i intervjueerimisest ega aita kaasa palvega naine vabastada. Mees mulle tegelikult eriti ei meeldinud. Kuulsale naismõrvarile antakse viimaks armu 30 aastat peale vangistamist. Ta kolis New Yorki, kuid edasi ei ole tema saatusest midagi teada.

Mulle meeldib selline ajalooline ilukirjandus, kus võetakse aluseks mingi reaalne sündmus ning ehitatakse selle ümber põnev hüpoteese täis lugu. Kinneari ja Montgomery mõrv oli kahtlemata kurioosne ning mulle meeldiks uskuda, et Grace oli tegelikult vaid McDermotti mängukann. Tema teekond Iirimaalt Torontosse ning sellele järgnenud usin nihverdamine end aina paremate tingimustega töökohale oli minu jaoks raamatu köitvaim osa. Esiteks olid meeldejäävad tingimused meresõidul ning teiseks tüdruku usin töötamine. Huvitava detailina on raamatus välja toodud lapitekkide mustrid, mis iga peatüki algust kaunistavad. Alguses ei saanud ma aru, mis ruudukesed nad on, kuid kui Grace mitu korda tekke mainis, siis sain aru.

Muide, raamatu põhjal on sel aastal valminud Netflix platvormil kuueosaline sari , nii on kuulsa naismõrvari lugu saadaval ka neile, kes eelistavad ekraanil nähtut raamatust loetule.

Margaret Atwood kirjutas raamatu 1996. aastal ning tema huvi püüdis see, et Grace Marksist oli palju erinevaid ning vasturääkivustest kubisevaid jutte. Loo autoriteks olid kõik teised peale süüdistatava naise enda. Kirjanik tegi palju eeltööd ning sidus kõik variandid kokku. Kui tõde oleks teada, poleks see lugu pooltki nii huvitav.

"Alias Grace" oli kahtlemata lugemist väärt raamat, mille väärtuseks on ajalooline sündmustik, mida on lapitud ilukirjandusliku ainega. Tunnen nüüd palju paremini 19. sajandi Kanada olusid ning tolle aja kuulsaimat naismõrvarit. Raamat lausa sundis kujundama Grace Marksi kohta oma arvamust, kuid seisukohta oli raske võtta. Soovitan!