40. Raamat, mida sa mäletad oma lapsepõlvekodu riiulilt. Üks selline on Iko Marani ulmeline lasteromaan "Lauri ja Kaie kummaline matk". Õieti mäletan ma seda vanaema riiulilt. Enamik lasteraamatuid on seal eraldi riiulis, kuid see on muude raamatute vahel. Ma piilusin seda mitu korda, enne kui ükskord lugema hakkasin. Mäletan, et oli kummaline, kentsakas, ajas naerma ja meeldis.

Lauri on väikese õe Kaiega üksi kodus, kuid tal pole õega mänguks aega. Nimelt sai poiss kingiks mikroskoobi ning palju põnevam on sellega igasuguseid pentsikuid ja eriskummalisi esemeid uurida. Ühtäkki on õde aga kadunud. Näärivanalt saadud salasõna abil on ta muutunud mikroskoopiliseks. Lauril ei jää muud üle kui talle Mikroskoopiasse järgi minna. Tagasi normaalmõõtu saamiseks on neil vaja leida kõige väiksem olend. Alguses otsivad nad teda putukate seast, kuid siis kasutavad uuesti salasõna ning satuvad bakterite maailma. Lapsed kohtavad oma matkal kõiksugu kummalisi tegelasi.

"Lauri ja Kaie kummaline matk" on tore raamat, absurdne ja õpetlik. Maailmakirjandusest meenutab see muidugi Lewis Carrolli romaani "Alice Imedemaal", kus peategelane samuti kasvab ja kahaneb ning kõiksugu veidraid tegelasi kohtab. Täna sain ma raamatust muidugi palju paremini aru kui kümmekond aastat tagasi. Teadsin näiteks kohe, et Hapupiimameister peab piimhappebakter olema. Ajaga on asjad ka muutunud, sest Streptococcus lactis on ümber nimetatud kui Lactococcus lactis. Raamat pakub tegelikult neid teadmisi ka ise, kui Lauri Näärivana palub, et too asjadele sildid külge paneks, sest tema ei tea, mis need on.

Minu lemmikkoht raamatus oli Lauri ja Kaie põgenemine botuliinuse bakterite eest. Lapsed leidsid kaitset rohekashallis metsas, kus nad puu otsa ronisid. Bakterid asusid puid raputama ning need murdusidki. Tegelikult ei olnudki need üldse puud vaid hallitusseened, mis murdudes vabastasid penitsilliini. Võite arvata, mis bakteritest penitsilliinisajus sai.

Raamat, mis ilmus 1964. aastal, on muide Iko Marani debüüt üksikautorina. Enne seda oli ta avaldanud teoseid koos Bernhard Lüllega Lall Kahase varjunime all. Hariduselt oli Iko Maran jurist, kui lastekirjaniku ja dramaturgina oli ta viljakas. Tema absurdilood, nagu ka "Londiste, õige nimega Vant" ning selle järg "Tuline jäätis" kohtasid palju arusaamatust ning lausa vaenulikkust Moskvas. (allikas)

Mulle "Lauri ja Kaie kummaline matk" meeldis ning arvan, et sellest võiks tulla veidi ajakohastatud kordustrükk. Raamat annab vahvalt aimu, mis toimub mikromaailmas, mis inimest igapäevaselt ümbritseb.