Avastasin täna, et mul on veel 16 väljakutse teemat lugemata, aga aasta lõpuni ei ole enam palju jäänud. Seega üritan nüüd järjest ette võtta väljakutse tarbeks riiulisse kogutud teosed ning järgmisena sai loetud 11. teema, raamat, mis on ilmunud sinu sünniaastal. Valisin selleks Alice Hoffmani romaani "Igapäevane nõiakunst", mille esmatrükk nägi valgust 1995.

Suvi, New Yorgi osariik. Alati kui väikeses Massachusettsi linnakeses midagi halvasti läheb, on selge, et süü lasub Owensi perekonnal. Kui orbudest õed Gillian ja Sally oma tädide juurde kolivad, saavad ka nemad keelepeksust ja kiusust osa. Suguvõsa tugeva intuitsiooni ja iseloomuga naisi peetakse nimelt nõidadeks. Naabrid kardavad neid ning lähevad teisele poole teed, kui mõnda tulemas näevad. Videvikus on aga teine lugu, sest siis hiilivad tublid linnakodanikud tihti Owensite tagauksele, sest loodavad saada armujooki või muud nõu. Täiskasvanud Gillian ja Sally tahavad teistsugust elu. Ohjeldamatu Gillian põgenes juba noorena kodust ning rändab püsimatuna ringi. Vaoshoitud Sally otsis endale ning oma tütardele kodu kandis, kus neile ei lange halvakspanevaid pilke. Elu on ilusti rööpais, kuni saabub Gillian, kes vanemalt õelt abi otsib. Nimelt on tal kaasas surnud mees, kellega ta midagi peale ei oska hakata.


Kui on nii palav juunikuu, kui taevas on nii tintmust ja paks, siis koputus võrkuksele isegi ei kaja. See langeb sinu unenägudesse nagu kivike ojja, nii et sa ärkad äkitselt üles, süda liiga kiiresti puperdamas, pulss hullumas, uppudes su enda paanikasse.

Raamatu tekst oli lendlev ning tegevus liikus kiiresti edasi. Peatükke romaanis polnud, vaid see oli jagatud lihtsalt neljaks osaks. Mulle meeldis väga, kui mänguline autor kirjeldustega oli. Loodud kujutluspildid olid elavad ning panid muigama, kui näiteks armastus muutus nii kuumaks, et või külmkapis ära sulas.  Rikka keelekasutuse kõrval ei olnud lugu ise  just kõige sisukam.

Mulle meeldis, kuidas autor kujutas suhteid perekonnas. Hästi olid kujutatud kolme põlvkonna naised: Sally ja Gillian, nende tädid ja Sally tütred. Õed küll nääklesid omavahel, aga lõpuks pöördusid ikka üksteise poole, kui oli vaja tuge. Armastus mehe ja naise vahel oli aga pigem abstraktne, kui reaalne. Meeste õhkamine Owensi naiste järgi oli suisa koomiline. Ja ega naised meeste järgi õhkamisel väga palju alla ei jäänud.

Ta on sedasorti naine, kes lõikab kantaluupi hakkides sõrme, viiakse siis haiglasse, kus arst, kes ta sõrme kokku õmbleb, armub temasse kõrvuni veel enne, kui ta üldse kokku on lapitud. 

Alice Hoffman on ameerika kirjanik. Ta sündis New Yorgis ning kasvas seal ka üles. Lapsepõlves luges ta palju ning raamatutega käis alati käsikäes maagia. Lugusid vestis tüdrukule ka tema venelannast vanaema. Kirjanikuna on Hoffman olnud viljakas. Tema esimene lühijutt avaldati, kui naine oli 21. Sellele järgnes peagi esimene romaan ning tänaseks on populaarsel autoril teoseid juba üle kolmekümne. Neist uusim on muide järg, õigemini eellugu raamatule "Igapäevane nõiakunst". See kannab nime "The Rules of Magic" ja räägib Gilliani ja Sally tädidest, kes kasvasid koos vennaga 1960te New Yorgis kui avastasid, et neil on maagilised võimed.

"Igapäevane nõiakunst" on olemas ka filmina, kus Gilliani ja Sallyt mängivad Sandra Bullock ja Nicole Kidman. Ma ei ole seda veel näinud, kuid lugesin, et see erineb romaanist väga. Igatahes tundub see hea naistekana, mida sõbrannadega vaadata.

Muide, romaani kaanekujundus meenutab mulle hallitusseeni, mida hiljuti mikroskoobi alla vaatasin.

"Igapäevane nõiakunst" näitab, kuidas nõidus ja armastus ikka käsikäes käivad. Romaan kubiseb küll ülepeakaela armumistest, kuid see on kirjutatud sellises võtmes, et oli nauditav ja muhe. Parimaks küljeks oli kindlati autori stiil ja mänguline keelekasutus. Soovitan kergemaks meelelahutuseks!