Haruki Murakamilt olin varasemalt tutvunud triloogiaga "1Q84" ning romaaniga "Kafka mererannas". Suur Murakami fänn ma pole, kuid teda kannatab lugeda küll. Nüüd sai loetud ka "Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad".

Tokyo, Nagoya, Soome. Tazaki Tsukuru on nägus 36-aastane mees, kes töötab raudteeinsenerina. Kuigi ta on edukas ning töötab oma unistuste töökohal, ei ole mees õnnelik. Ta on olnud 16 aastat üksik. Kooliajal oli tal küll suurepärane sõprade punt, kus muide kõigil teistel liikmetel oli nimes mõni värvus. Ühel hetkel lõpetasid sõbrad aga Tsukuruga suhtlemise ning mees ei tea siiani põhjust. Läheb aastaid mööda, kuni Tazaki Tsukuru hakkab looma tõsisemat suhet naisega nimega Sara. Too soovitab mehel kõik vanad sõbrad üles otsida, et nendelt uurida, mis siis ikkagi 16 aastat tagasi juhtus. Tema palverännak jõuab lõpule kodust kaugel Soomes.

Romaani algus meeldis mulle väga. Püstitatud müsteerium oli huviäratav ning ma ei suutnud ise välja mõelda ühtki mõistlikku põhjust, miks sõbrad ühe endi seast niimoodi välja võiks heita. Umbes kolmandku peal tulid mängu murakamilikud unenäolised detailid, nagu veidrad seksistseenid, ning sealtmaalt hakkas lugu mu jaoks rööbastelt maha jooksma. Tazaki Tsukuru kohtub oma sõpradega ning saab teada, miks nad temaga suhtluse lõpetasid. Põhjus ei rahuldanud mu huvi kuidagi ning lõplik lahendus jäi üldse puudu. Samas ei oodanudki ma midagi terviklikumat, sest see poleks autorile omane. Vähemalt leidis peategelane lohutust ning suutis oma masendusest välja tulla.

Raamatu peateemaks on kaotatud sõprus, kuid mõnusa vahepalana oli sisse toodud üks kummaline lugu, mida Tsukurule jutustati. Ootasin, et see uuesti sisse toodaks ja ka ülejäänud looga rohkem seostataks, aga seekord jäi lugu lihtsalt üheks looks. Veel oli mulle meeltmööda Soomes toimunud lõpuosa, kus toimunud kohtumine oli kõige südamlikum ning pani palverännakule ilusti punkti.

Olga naeris. "Elus on nii mõndagi, mida on keeruline ükskõik millises keeles edasi anda." 

Tsukuru noogutas. Nähtavasti meeldib siiski kõigile soomlastele inimelu kohta lennukaid epigramme kasutada. Võimalik, et see on kuidagi seotud pika talvega.

"Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad" on Murakami 13. romaan. See algas lühijutuna, milles autor tahtis kirjeldada päeva üksiku mehe elus. Kui ta kirjutas Tsukuru tüdruksõbrast Sarast, kes ütleb, et mees peaks oma vanad sõbrad üles otsima, siis tundis autor, et naine ütles sama ka talle. Omaenda loodud tegelase käsul tuligi Murakamil lugu lõpuni kirjutada. Autor on suur muusikahuviline ning Tazaki Tsukuru loo alapealkiri tuleb Franz Liszti klaverisüitidest "Années de Pélerinage", mis tõlkes tähendabki palverännaku aastaid. Sellel muusikapalal on peategelase elus oluline koht. Veel paeluvad Tazaki Tsukurut raudteejaamad. Murakami selgitab oma huvi raudteejaamade vastu ajaga, kui ta tahtis avada jazzibaari ning üritas välja uurida, kuhu tuleb ümberehitatava jaama uus sissepääs. (allikas)

"Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad" meeldis mulle, kuigi ma ei jäänud rahule "müsteeriumi" lahendusega. Peategelase arengut oli põnev jälgida ning romaan oli just paraja pikkusega. Kolm Murakamit, mis ma nüüd lugenud olen, on kõik olnud üsna omamoodi. Kui peaksin tegema pingerea, siis esikoha saaks "1Q84". Tazaki Tsukuru oleks teine ning "Kafka mererannas" jääks kolmandaks. Autori stiili on raske kirjeldada. Ta suudab sõnadega luua kõnekaid pilte. Igaüks peaks kindlasti proovima, kas talle sobib Murakami või ei!