Sügis oma sombuste ilmade ja üha pimedamaks muutuvate õhtutega on täpselt paras aeg müsteeriumide lugemiseks. Tana Frenchi kriminull "Vaikiv mets" jõudis minuni juba suvel, kuid lugemine lükkus siis üha edasi. Tagantjärgi saan aru, et nii pidigi minema, sest raamat sobis sügisatmosfääri nagu valatult.

~2003, Knockarnee, Dublin, Iirimaa. Rob Ryan on näinud kõvasti vaeva, et saada uurijaks. Lapsepõlves juhtus temaga midagi kohutavat. Kodulähedases metsas mängides jäid kadunuks tema kaks parimat sõpra. Poiss oli seal koos nendega, kuid ei suuda juhtunut mäletada. Nüüd on minevik selja taha jäetud ning mees lahendab kellegi teise müsteeriume. Tal on suurepärane partner Cassie, kellega koos kahtlusaluseid murda. Uus juhtum, mis neile määratakse, tekitab Robis kahetisi tundeid, sest tema kunagises kodukohas mõrvatakse väike tüdruk. Mees tahab lugu uurida ning loodab ka mineviku kohta vastuseid leida, kuid peab varjama oma isiklikku seost paigaga.


"Vaikiv mets" on jälle midagi muud, kui tavaline krimiromaan, sest autor tahab kirjutada raamist välja. Seega on põneva mõrvaloo asemel fookuses minevikusündmuste mõju ühele uurijale. Tahes-tahtmata võrdlesin romaani eelmise krimkaga, mida lugesin, ehk Kate Kessleri "Küll hunt hunti tunneb". Kirjastus on sama, kujundus on sarnastes toonides ning ka loo ülesehituses leidus kattuvaid punkte. Mõlemas raamatus on häiritud lapsepõlvega peategelane, kes naaseb üle pika aja kodukanti ning peab seal mõrva hakkama uurima, kusjuures hiljutine kuritegu jääb muu raamatus toimuvaga võrreldes tagaplaanile. Nii olid olulisel kohal Rob Ryani suhted. Mulle tõsiselt meeldis, kuidas Rob ja Cassie üksteise seltskonda nautisid. Nende sõprus oli kadestusväärne või nagu noortele öelda meeldib, vabandage klišeeliku väljendi eest, #goals.  Mul tuli lausa pisar silma, kui see läbi sai.

"Vaikiv mets" võib ära ehmatada oma mahukusega, aga minul läks lugemine kiiresti, nagu põnevike ja krimkade puhul ikka, sest ihkasin jõuda lahenduseni. Mõned otsitud vastused ma ka sain, sest uurimine jõudis lõpuni. Samas ei selgunudki, mis õieti Robi sõpradega 20 aastat tagasi juhtus. Olin veidi löödud, sest vana müsteerium oli mu jaoks raamatu põnevaim osa. Autor on oma otsust lugu nii lõpetada hästi põhjendanud ning pean möönma, et tal on igati õigus. Nimelt jäi Rob Ryani mõistatus lahendamata, sest romaani mõtteks oli näidata, mida vana müsteeriumi pinnale tulek mehe jaoks tähendab ning kuidas teda mõjutab, mitte selle lahendamine. Ta on inimene, kes ei suuda teha otsuseid, mida ei saa hiljem tagasi võtta. Kui midagi sellist terendab silmapiiril, siis jookseb mees nii kaugele kui saab, näiteks teeb ta seda Cassie suhtes. Kui Robile hakkab peaaegu meenuma, mis juhtus, siis tõukab ta ka selle eemale. Kirjanik langetas otsuse kolme võimaliku lõpu vahel. Esiteks, muuta Rob Ryani iseloomu, et ta mäletaks ja otsad saaks kenasti kokku viia. See tundus Tarale vilets ja ebasiiras. Teine võimalus oli lasta mõnel teisel tegelasel vana mõistatus lahendada, mis tundus  aga odava ja pealesurutud võttena. Nii jäigi ainult üle lõpetada Robi psühholoogiline rännak ja jätta vana mõistatus lahenduseta. Autorile tundus kolmas võimalus peategelase iseloomule kõige vastavam ja samuti ülejäänud raamatuga sobiv. Teda ei huvianud, et osad lugejad ootavad klassikalisemat krimiloo lahendust, kus lõpuks saabub vastus. Autor ei näe hetkel, et mõistatus saaks vastuse ka tulevikus, sest vastus on Robi peas, kuid tema iseloom ei luba tal julgust kokku võtta, et see leida. (Allikas)

Tana French on sündinud Ameerika Ühendriikides. Lapsepõlve veetis ta mitmes riigis, kuid pöördus täiskasvanuna Iirimaale. Ta peab oma koduks Dublinit, kuhu paigutub ka tema romaanide tuumiku Dublini mõrvarühma tegutsemine. Lapsena armastas ta nii näitlemist kui ka kirjutamist, kuid karjääriks valis näitlemise. Kolmekümnendates kirjutas ta oma debüütromaani "Vaikiv mets", et täita kuudepikkuseks venivaid pause, mis näitlemise vahele tekkisid. Müsteeriume armastas naine juba lapsena ning inspiratsiooni otsib ta igalt poolt. "Vaikiv mets" sai alguse arheoloogilise kaevamispaiga lähedal asuvast metsast. French mõtles seda vaadates, et lastel oleks seal kindlasti põnev mängida. Edasi mõtles ta juba, mis siis kui kolm last läheks sinna mängima, kuid vaid üks naaseks ja tal poleks mälestusi, mis teistest sai. Ja temast saaks detektiiv ning juhtum tooks ta tagasi metsa? Oma tegelastesse suhtub autor nagu teatrirollidesse, otsides neile omast häält.

Mina tahaks küll väga teada, mis Rob Ryani sõpradega juhtus, sest vihjeteks jäid vaid huvitavad detailid, aga austan autori julget otsust oma tegelase iseloomule kindlaks jääda. Tean nüüd, et järgmistest Dublini mõrvarühma lugudest küll vastust ei leia, sest iga raamat keskendub erinevale uurijale. Sooviksin neid siiski lugeda, sest hinnangud Goodreads keskkonnas on kõrged. Teise raamatu keskmine küündib lausa üle nelja punkti!

"Vaikiv mets" kompab krimižanri piire, kuid ei ületa neid täielikult. Fookuses on uurija Rob Ryan ning juhtum, mida ta uurib, jääb pigem tagaplaanile. Dublini mõrvarühm sümpatiseerib mulle ning võmalusel loen neist kindlasti veel. Raamat ei sobi neile, keda painavad lahtised otsad. Soovitan süngeteks sügisõhtuteks!

Aitäh, Päikese kirjastus, raamatu eest!