LXIV ehk kaks samasuguse pealkirjaga raamatut

Selle aasta lugemise väljakutse punkt 27 nõuab kahe samasuguse pealkirjaga raamatu lugemist. "Mina olin siin" jäi kiirelt silma kui üks variantidest ning viimati raamatukogus käies laenutasingi mõlemad raamatud. Mõlemal raamatul olid oma plussid ja miinused, kuid eriliseks lemmikuks ei pea ma kumbagi. Formani romaan käsitles küll olulist teemat, kuid peitis selle klišeeliku romantika alla ära, nagu paljud noorteromaanid. Henno kirjutab ausalt, kuid tema "Mina olin siin" jäi mulle pigem võõraks oma vägivalla ja roppustega. Kuigi Henno noored on halvemas seisus, kui Formani omad, kuid nemad ei näe lahendusena enesetappu. Raamatute puhul oli sarnane, et pealkiri toodi raamatusse sisse kui graffiti. Henno romaanis näeb peategelane markeriga kirjutatud teksti tualetti kaunistavat ning Formani raamatus on see lause uuristatud vanasse raketti, kuigi hiljem läheb sama tsitaat ka Megi hauakivile läheb. Esemesena lugesin Gayle Formani varianti "Mina olin siin". Noorteromaan räägib noore neiu kohanemisest oma parima sõbranna enesetapuga.

Washingtoni idaosa. Cody ja Meg kasvasid koos üles ning on juba lapsepõlvest olnud parimad sõbrannad, kuni Meg enda elu lõpetab. Cody on muidugi šokeeritud ning tunneb süüd, et tal neist kavatsustest aimugi polnud. Megi vanemad paluvad, et Cody sõidaks Tacoma ülikooli ning tooks sealt ära nende tütre esemed. Neiu saab eada, et sõbranna elus oli palju, mida ta ei teadnud, näiteks üks nunnu kutt. Megi arvutist leiab ta krüpteeritud faili ning laseb ühel arvutinohkul selle lahti häkkida. Kaustast tuleb välja nii mõndagi Megi elu ja surma kohta. Ta otsustab välja uurida, miks sõbranna end tegelikult tappis ning leiab end online enesetapu foorumitest, sellistest, mis julgustavad suitsiidseid inimesi, mitte ei hoia neid tagasi.

Esimene asi, mis mulle raamatu puhul meeldis oli see, et tegu oli ülikooliealiste tegelastega. Enamik noortekaid, mis mulle kätte on sattunud on kõik gümnaasiumieast. Köitev oli muidugi ka lugu ise, kui Cody hakkas avastama uusi asju sõbranna kohta, keda ta arvas läbi ja lõhki tundvat. See pani mõtlema, kuidas ükski inimene ennast tegelikult teistele täielikult ei ava ja jätab midagi ikka oma salajastesse hingesoppidesse varjule. Veel paelus mind, kui lihtne oli Codyt ennast internetifoorumis mõjutada ning masendavatele mõtetele kallutada.

Mu arvamust kahandas tublisti armastuse mängu toomine. Nooruk, kellesse Cody armub, on nägus, imeliste siniste silmadega bändipoiss, kes on maganud mitmete tüdrukutega, end ühelegi neist pühendumata. Kuid nüüd on ta valmis end muutma tüdruku pärast, kellega teda ühendab ühise sõbra surm. Varasemalt olin lugenud vaid üht Formani romaani "If I Stay" (eesti keeles "Kui ma jään"), seda kõige populaarsemat, millest tehti ka film. Ka see räägib surmast, leinast ja armastusest, kuid romantikaelement ei tundunud seal kuidagi üleliigsena. "Mina olin siin" armastus oli aga nii klišee ja ebausutav ning täiesti kohatu, et oleksin raamatu peaaegu pooleli jätnud. Väljakutse vajas siiski täitmist ning mind huvitas Megi surma ümber ehitatud müsteerium. 

Gayle Forman on pärit Los Angelesest ning elab hetkel New Yorgis. Naine hakkas romaane kirjutama, sest tundis, et tal on lugusid, mis tahaksid jutustamist. Sellel oli kolm põhjust: igavus, vaesus ja põgenemine. Enne kirjanikuks saamist oli naine ajakirjanik. Konkreetse loo inspiratsiooniks oli üks neiu nimega Suzy Gonzales, kellest Forman kuulis, kui kirjutas artiklit enesetappudest. Suzy ja Meg on mõlemad teisitimõtlevad tüdrukud, kelle hiilgava pealispinna all luuras depressioon ning enesetapumõtted. Halbadel päevadel võib tahta igaüks surra ning juurelda, mis oleks parim viis. Tõsiseks läheb asi siis, kui järgmise sammuna otsitakse viisi vahendite hankimiseks.

"Mina olin siin" oli noortekas, mis tõsielust inspireerituna puudutas olulisi teemasid, kuid kahjuks on Forman toonud sisse ka imala armastusloo, mis raamatusse kohe kuidagi ei sobinud. Soovitan lugeda neile, kes suudavad vaadata klišeelikust romantikast mööda ja näha loo tugevamaid jooni.

Sass Henno "Mina olin siin. Esimene arest" on samuti noorteromaan, kuid selle fookuseks on allakäiguspiraal. Autor kirjutab noortest, kes ei oska oma eluga midagi peale hakata ning otsivad endale sihti. Peategelane on ootuste ja lootustega eliitkooli õpilane, kes lõpetab narkodiilerina arestis.

1999, Eesti. Noor mees veedab arestikambris aega kirjutades üles sündmusi, mis ta sinna tõid. Kõik algas novembris, kui 17-aastane Rass läks koos oma tüdrukuga peole, mida peeti vanglast vabanenud Olari auks. Rassil on pidevalt olnud rahaga raskusi. Näiteks müüs ta samal päeval maha oma jope, et süüa osta. Kuritegevus pole ka talle võõras, sest koos sõpradega käiakse tihti bensukat tegemas ehk siis võõraste numbritega autoga bensiinijaamas bensiini varastamas. Nii on tal raske keelduda, kui pakutakse tasuvat teenistust. Kui Rass asja käsile võtab leiab ta kiirelt metale ostjad ning raha aina tuleb sisse. Muidugi on ta nõus ka järgmise satsi maha müüma, kuigi see on palju suurem kogus. Alles hiljem, maffia peidupaika veerand miljonit maksva narko järgi minnes, saab nooruk aru, et on plindris.

See oli kurb ja sünge raamat, mille lugemist ma kuidagi ei nautinud. Raamatu sisu ei olnud kuidagi sümpaatne, sest kirjeldati mulle täiesti võõrast elu. Arutu pummelung ning räpane tänavaelu esineb mitmes eesti noortekas, mistõttu kellelegi on see kindlasti reaalsuseks. Õnneks ei kuulu mina nende hulka. Samuti ei meeldinud mulle ei tegelased ega ka tegevus, kuid miskit raamatu juures oli, mis köitis ning tunnet, et tahaksin pooleli jätta, ei tekkinud. Romaanis oli kogu aeg õhus pinge, sest kinni langemine oli ette teada. Nii jäi üle vaid oodata, millal ja kuidas. Veidi meenutas pätikamp mulle romaani "Kellavärgiga apelsin", kui viimast vägivaldset teost, mida lugesin. Seal ei olnud mingisugusest austusest juttugi, kuid "Mina olin siin" puhul oli üks positiivne detail Rassi suhtumine tüdrukutesse, keda ta kaitsta soovis. Kui Burgess peitis vulgaarsesed slängi taha, siis Henno roppused olid vahedad. Ei olnud vist lehtegi, kus keegi ei solki suust välja ei aja. Esialgu ehmatas see ära, kuid hiljem harjusin ning mõistsin, et teistsuguse keelepruugiga oleks see hoopis mingi teine raamat. Teiseks meeldisid mulle illustratsioonid, mis mustvalgete kaadritena lõid lugemiseks sobiva õhkkonna.

Sass Henno on pärit Tartust. Ta on õppinud arvutigraafikat, reklaami ja filmindust. "Mina olin siin" tõi talle 2004. aasta romaanivõistluse võidu. Mulle tuli üllatusena, et ta on kirjutanud juba päris mitu teost ning ma olin üht juba varem lugenud. Nimelt sattus mulle kunagi raamatukogus kätte "Mereröövlimäng", mis oli tore jutt lapsepõlve süütutest mängudest.

"Mina olin siin. Esimene arest" on sünge eesti noorteromaan pahuksisse sattunud poistest ja tüdrukutest. Raamat pakub kindlasti mõtteainet, kuid ma ei soovita seda, kui ropp ja vägivaldne kirjandus ei istu!