Gayle Forman on pärit Los Angelesest ning elab hetkel New Yorgis. Naine hakkas romaane kirjutama, sest tundis, et tal on lugusid, mis tahaksid jutustamist. Sellel oli kolm põhjust: igavus, vaesus ja põgenemine. Enne kirjanikuks saamist oli naine ajakirjanik. Konkreetse loo inspiratsiooniks oli üks neiu nimega Suzy Gonzales, kellest Forman kuulis, kui kirjutas artiklit enesetappudest. Suzy ja Meg on mõlemad teisitimõtlevad tüdrukud, kelle hiilgava pealispinna all luuras depressioon ning enesetapumõtted. Halbadel päevadel võib tahta igaüks surra ning juurelda, mis oleks parim viis. Tõsiseks läheb asi siis, kui järgmise sammuna otsitakse viisi vahendite hankimiseks.

"Mina olin siin" oli noortekas, mis tõsielust inspireerituna puudutas olulisi teemasid, kuid kahjuks on Forman toonud sisse ka imala armastusloo, mis raamatusse kohe kuidagi ei sobinud. Soovitan lugeda neile, kes suudavad vaadata klišeelikust romantikast mööda ja näha loo tugevamaid jooni.

Sass Henno "Mina olin siin. Esimene arest" on samuti noorteromaan, kuid selle fookuseks on allakäiguspiraal. Autor kirjutab noortest, kes ei oska oma eluga midagi peale hakata ning otsivad endale sihti. Peategelane on ootuste ja lootustega eliitkooli õpilane, kes lõpetab narkodiilerina arestis.

1999, Eesti. Noor mees veedab arestikambris aega kirjutades üles sündmusi, mis ta sinna tõid. Kõik algas novembris, kui 17-aastane Rass läks koos oma tüdrukuga peole, mida peeti vanglast vabanenud Olari auks. Rassil on pidevalt olnud rahaga raskusi. Näiteks müüs ta samal päeval maha oma jope, et süüa osta. Kuritegevus pole ka talle võõras, sest koos sõpradega käiakse tihti bensukat tegemas ehk siis võõraste numbritega autoga bensiinijaamas bensiini varastamas. Nii on tal raske keelduda, kui pakutakse tasuvat teenistust. Kui Rass asja käsile võtab leiab ta kiirelt metale ostjad ning raha aina tuleb sisse. Muidugi on ta nõus ka järgmise satsi maha müüma, kuigi see on palju suurem kogus. Alles hiljem, maffia peidupaika veerand miljonit maksva narko järgi minnes, saab nooruk aru, et on plindris.

See oli kurb ja sünge raamat, mille lugemist ma kuidagi ei nautinud. Raamatu sisu ei olnud kuidagi sümpaatne, sest kirjeldati mulle täiesti võõrast elu. Arutu pummelung ning räpane tänavaelu esineb mitmes eesti noortekas, mistõttu kellelegi on see kindlasti reaalsuseks. Õnneks ei kuulu mina nende hulka. Samuti ei meeldinud mulle ei tegelased ega ka tegevus, kuid miskit raamatu juures oli, mis köitis ning tunnet, et tahaksin pooleli jätta, ei tekkinud. Romaanis oli kogu aeg õhus pinge, sest kinni langemine oli ette teada. Nii jäi üle vaid oodata, millal ja kuidas. Veidi meenutas pätikamp mulle romaani "Kellavärgiga apelsin", kui viimast vägivaldset teost, mida lugesin. Seal ei olnud mingisugusest austusest juttugi, kuid "Mina olin siin" puhul oli üks positiivne detail Rassi suhtumine tüdrukutesse, keda ta kaitsta soovis. Kui Burgess peitis vulgaarsesed slängi taha, siis Henno roppused olid vahedad. Ei olnud vist lehtegi, kus keegi ei solki suust välja ei aja. Esialgu ehmatas see ära, kuid hiljem harjusin ning mõistsin, et teistsuguse keelepruugiga oleks see hoopis mingi teine raamat. Teiseks meeldisid mulle illustratsioonid, mis mustvalgete kaadritena lõid lugemiseks sobiva õhkkonna.

Sass Henno on pärit Tartust. Ta on õppinud arvutigraafikat, reklaami ja filmindust. "Mina olin siin" tõi talle 2004. aasta romaanivõistluse võidu. Mulle tuli üllatusena, et ta on kirjutanud juba päris mitu teost ning ma olin üht juba varem lugenud. Nimelt sattus mulle kunagi raamatukogus kätte "Mereröövlimäng", mis oli tore jutt lapsepõlve süütutest mängudest.

"Mina olin siin. Esimene arest" on sünge eesti noorteromaan pahuksisse sattunud poistest ja tüdrukutest. Raamat pakub kindlasti mõtteainet, kuid ma ei soovita seda, kui ropp ja vägivaldne kirjandus ei istu!