Sügis on kätte jõudnud ning loodetavasti leian nüüd nii lugemiseks kui ka blogimiseks rohkem aega. Täna tahan teile tutvustada üht põnevat romaani Kate Kesslerilt. "Küll hunt hunti tunneb" on esimene osa kriminaalpsühholoog Audrey Harte'i sarjast.
Edgeport, Maine'i osariik. Audrey Harte on kriminaalpsühholoog, kes osaleb populaarses alaealistest kurjategijatest rääkivas telesarjas. Naine on tegelikult ka ise üks nende seast, sest aitas teismelisena tappa oma sõbranna isa, kes tütart väärkohtles. Audrey on pärit väikelinnast, kus teda siiani hea pilguga ei vaadata ning on pikka aega naasmist edukalt vältinud. Ema sünnipäev meelitab naise siiski viimaks kohale ning juba esimesel õhtul kohtub ta oma lapsepõlvesõbrannat Maggie', kelle isa sõbrannad koos tapsidki. Kohtumine ei kulge just kõige sõbralikumas meeleolus, kuid Audreyl õnnestub suuremat kähmlust vältida ning tervena koju jõuda. Järgmisel hommikul leitakse rannast naise surnukeha. See on Maggie.
"Küll hunt hunti tunneb" järgib moodset psühholoogilise krimiromaani malli, kus uuritava kuriteo kõrval rõhutakse palju ka peategelase isiklikule elule. Audrey mälestused ning perekonna draama domineerisid tugevalt ning mõrva uurimisest oli juttu pigem vähe. Seetõttu puuduvad ka liialt verised kirjeldused ja õõvastavad sündmused. Kuigi naine on kriminaalpsühholoog, siis kuritegude lahendamine pole tegelikult tema valdkond. Endise sõbranna surma ajendab teda uurima pigem ajaolu, et kõik kahtlustavad teda ennast. Mulle Audrey meeldis, sest ta oli asjalik, kuigi oleks võinud oma kogemuste najal mõningaid detaile palju kiiremini märgata. Just peategelane on üks põhjus, miks loeksin meelsasti järgesid. Mulle ei meeldinud ainult tema kustumatu armastus Jake'i suhtes. Tundsin, et armastuse liin oli teoses ülearu. Hea naiskangelane ei vaja alati meest kõrvale.
Edgeport, Maine'i osariik. Audrey Harte on kriminaalpsühholoog, kes osaleb populaarses alaealistest kurjategijatest rääkivas telesarjas. Naine on tegelikult ka ise üks nende seast, sest aitas teismelisena tappa oma sõbranna isa, kes tütart väärkohtles. Audrey on pärit väikelinnast, kus teda siiani hea pilguga ei vaadata ning on pikka aega naasmist edukalt vältinud. Ema sünnipäev meelitab naise siiski viimaks kohale ning juba esimesel õhtul kohtub ta oma lapsepõlvesõbrannat Maggie', kelle isa sõbrannad koos tapsidki. Kohtumine ei kulge just kõige sõbralikumas meeleolus, kuid Audreyl õnnestub suuremat kähmlust vältida ning tervena koju jõuda. Järgmisel hommikul leitakse rannast naise surnukeha. See on Maggie.
"Küll hunt hunti tunneb" järgib moodset psühholoogilise krimiromaani malli, kus uuritava kuriteo kõrval rõhutakse palju ka peategelase isiklikule elule. Audrey mälestused ning perekonna draama domineerisid tugevalt ning mõrva uurimisest oli juttu pigem vähe. Seetõttu puuduvad ka liialt verised kirjeldused ja õõvastavad sündmused. Kuigi naine on kriminaalpsühholoog, siis kuritegude lahendamine pole tegelikult tema valdkond. Endise sõbranna surma ajendab teda uurima pigem ajaolu, et kõik kahtlustavad teda ennast. Mulle Audrey meeldis, sest ta oli asjalik, kuigi oleks võinud oma kogemuste najal mõningaid detaile palju kiiremini märgata. Just peategelane on üks põhjus, miks loeksin meelsasti järgesid. Mulle ei meeldinud ainult tema kustumatu armastus Jake'i suhtes. Tundsin, et armastuse liin oli teoses ülearu. Hea naiskangelane ei vaja alati meest kõrvale.
Raamatus kirjeldatud väikelinn oli väga eheda atmosfääriga, kus kõik teavad kõiki ning käib pidev keelepeks. Muidugi on seal joodikuid ja muid inimesi, kes ei oska oma eluga midagi ette võtta. Audrey on olnud pikalt eemal, kuid naastes tundub talle, et midagi pole muutunud. Kusjuures päris raske on kedagi kahtlustada, sest kõigil tegelastel tundub olevat ähmane taust ja luukered kapis.
Sarnaselt peategelasele on ka tema loojal Kate Kessleril noore kurjategija minevik. Ta kasvas üles väikeses maalinnas, kus mured ja rõõmud on ühised ning saladusi on raske hoida. Suur uudishimu viis ta sageli pahandustesse. Kui ta oli 12, siis kasutas ühe tema hea sõbranna isa oma tütart ära. Sõbranna rääkis sellest talle ja Kate oli kurb, kuid ka väga-väga vihane ja pakkus sõbrannale, et nad võiks tolle isa ära tappa. Nad siiski ei teinud seda, vaid piirdusid hea plaani koostamisega. Aastaid hiljem rääkis Kate seda lugu ühele teisele sõbrale ning hakkas ise seejuures mõtlema, mis oleks juhtunud, kui nad oma plaani teoks oleks teinud. Audrey Harte ja raamat hakkasid autori peas kuju võtma. Raamatu jaoks uurimistööd tehes mõistis autor, kui palju lihtsam oleks ta elu olnud, kui ta oleks lapsena otsustanud, et pahandustesse sattumine on rohkem tüli kui see seda väärt on.
Loodetavasti tõlgitakse ka järgmised raamatud, sest algus oli paljutõotav. Eriti meeldis mulle romaani atmosfäär ning sümpaatne peategelane. Pean veel kiitma romaani kaanekujundust, mis mulle väga-väga-väga meeldis. Soovitan pikkade sügisõhtute sisustamiseks neile, kes otsivad krimilugu, kus verd on vähe ja rõhk on pigem peategelase isiklikul draamal ja minevikusaladustel!
Aitäh, Päikese kirjastus, raamatu eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar