Lugemise väljakutse grupis oli päris palju raamatusoovitusi, et täita punkt 44. "Ulmekirjanduse klassikasse kuuluv raamat". Nende hulgast jäi mulle silma Ursula K. LeGuini romaan "Pimeduse pahem käsi", mida korduvalt soovitati. Tuvastasin, et see on vanaema raamaturiiulis täitsa olemas ja nii see raamat minuni jõudis. Lugema asudes avastasin, et seda eksemplari küll keegi varem läbi pole lugenud, sest raamatu keskel olid lahti lõikamata lehed.

Oikumeenilised aastad 1490-97, Talveplaneet Gethen. Genly Ai on saadik, kes viibib karmi kliimaga planeedil Gethenil ülesandega veenda seda astuma planeetidevahelise ühenduse Oikumeeni liikmeks. Talveplaneedi asukad erinevad teistest inimrassidest kahes olulises aspektis. Esiteks on nad kohastunud oma planeedi madalate temperatuuridega ja teiseks on gethenlased hermafrodiidid ehk mõlemasoolised olendid, kes on 4/5 aastast sootud. Seksuaalses faasis omandavad nad kas mehe või naise suguorganid ning on võimelised paarituma. Nii võib üks inimene olla kord mees, kord naine ja olla ühele lapsele isa, kuid teisele ema. Mr. Ail on kohanemisega raskusi, ta tunneb end võõrkehana ning ei suuda võõrast rahvast, nende kombeid ja tõekspidamisi täielikult mõista. Lisaks raskendab mehe missiooni see, et Gethenil ei ole ühtset valitsust. Ta alustab Karhiidia kuninga juures ning hiljem proovib õnne Orgoreynis. Ta satub ohtu ise seda taipamata ning ähvardub ebaõnnestuda. Lõpuks viivad ebamugav olukord ning äärmuslikud tingimused mr. Ai lõpuks võimeni vaadata mehe-naise määratlusest mööda ja näha inimest kui tervikut, mis aitab tal ülesande lõpuni viia. 

Raamat oli kahtlemata pungil huvitavatest ja fantaasiaküllastest ideedest.  Suur rõhk oli Talveplaneedi rahvaste sotsiaalsete, kultuuriliste ja poliitiliste aspektide üles ehitamisel. Näiteks puuduvad planeedil inimestevahelised sõjad, sest loodus, karm kliima on palju tõsisem vastane. Getheni kultuuri täiendasid lineaarse loo kulgemise vahele pikitud peatükid legendide ja detailsemate seletustega, näiteks lahati ajaarvestust ja muidugi seksuaalelu. Poliitika mind nii väga ei paelunud, küll aga gethenlaste kahesoolisus. Autor arendab teemat veenvalt. Järgneb ju Maal lapse sünnile alati esimese küsimusena: "Kas poiss või tüdruk?" Kahesooliste inimeste aksepteerimine vajas minupoolset pingutust ning oma tõekspidamiste venitamist samamoodi nagu mr. Ail, kes Saadikuna planeedil viibis. Mõistmiseks ei piisa nimelt ainult keele tundmisest. Nii väljendab gethenlane Estraven end oma planeedile kohaselt selgelt läbi mõistukõne, kuid mr. Ai saab sellest hoopis teistmoodi aru. Enamiku raamatust domineeribki peategelase suutmatus kohaneda ning sellest tulenev kohmetus ja üksindus.

Raamatu idee oli paeluv, fantaasia mõnus, planeet ja kultuur igati huvitavad, mis jäi puudu oli aga tegevus. Võõrastasin ja tundsin koos peategelasega ebamugavust ning lugemine venis tublisti. Isegi siis, kui mr. Ai surmasuus viibis, ei tundunud olukord pingelisena. Ülejäänud raamatust sootuks muud pakkus viimane veerand, mis kirjeldas matka üle jää, võitlust loodusega, millest siiani oli vaid juttu olnud. Kahe inimrassi erinevused ei mänginud ränga katsumuse kõrval enam eriti rolli. Nende kirjeldused kogetust on sarnased. Mulle meeldis jää kirjeldus rohkem läbi Estraveni päeviku, sest see oli lihtne ja konkreetne. Kuigi hetkel on soojad sügisilmad, siis lugedes tekkis mul tunne, et kohe-kohe hakkab ka väljas lund sadama. 

Üks pisike probleem oli mul raamatu tehnilise poolega. Teksti mõistmist raskendas see, et kõik temperatuurid olid esitatud Fahrenhetitides. Kuna tegu oli Talveplaneediga, siis oli päris suur rõhk temperatuuril, eriti kui matkati üle liustiku. Fahrenheiti skaala on aga võõras. Minu meelest võiks tõlkimisel temperatuurid Celsiuse skaalasse teisendada. 

Ursula Kroeber LeGuin on ameeriklanna, kelle esimesed tööd ilmusid kuuekümnendatel. Tema loomingut on mõjutanud antropoloogist isa, erinevad kirjanikud, nagu Philip K. Dick ja Virginia Woolf, taoism, varajane huvi mütoloogia vastu, austus kõikide kultuuride vastu, feminism. Ulme on Le Guini jaoks mõtetega eksperimenteerimine, muutes mõnd detaili maailmas ja uurides tagajärgi. Romaani "Pimeduse pahem käsi" puhul on eksperimendiks ühiskond, kus pole mehi ega naisi ning indiviididel on mõlema soo tunnused.

"Pimeduse pahem käsi" on huvitav vaade kahesoolisele inimrassile, kes elab arktilisel planeedil. Soovitan raamatut, kui teistmoodi ulmekat, kus ei toimu suuri kosmoselahinguid, vaid uuritakse võõrast kultuuri. Loo kulg on pigem aeglane ja tegevust vähe, kuid mõtteainet on see-eest rohkesti. Mulle ongi pigem meeltmööda kultuuriline, mitte tehnoloogiline ulme.