Kuidagi juhtus nii, et lugesin järjest läbi kaks eesti ulmekat. Esimene oli siis Mart Sanderi oma ning teine Mairi Laurik "Novembriöö kirjad", mis sai 2016. aasta romaanivõistlusel II koha. Kuigi žanr on raamatutel sama, siis sisu on totaalselt erinev. Lauriku tulevikunägemus Eestist meeldis mulle rohkem kui Sanderi mungaklooster ja ajaga mängimine. Esiteks oli tegevus lihtsam ning teiseks on ju kodumaal toimuv ikka südamelähedasem.

21. sajandi teine pool, novembrikuu, Tartu. Keire meenutab oma noorusaega, kirjutades oma vanaduspõlve elukaaslasele unetutel öödel kirju. Naise elu muutus peale ülikoolist välja langemist. Neiu kolis Tamsallu, kunagise Eesti väikelinna, mis muutus maailmalinnaks peale nanotehase rajamist. Linn on täiesti isemajandav ning pigem nagu riik riigis. Sinna on tööle tulnud üle maailma sama palju inimesi, kui neid Eestis üldse kokku on. Keirel õnnestus saada töö raamatupoodi ning ta ei suutnud muidugi ära öelda. Esialgu oli elu nagu lill, kuid siis kannatas ta oma rumaluse tõttu ühes tehaseõnnetuses. See jääb mõjutama tema kogu edasist elu, mis ümber Tamsalu tiirlema jäi.

Mulle meeldis romaani rahulik tempo. Lugu oli äärmiselt lihtne jälgida ning ka Tamsalu miljonilinnaks kujunemine seletatakse lahti. Erinevalt mitmetest ulmekatest, kus on tohutult tegelasi, süüvib "Novembriöö kirjad" ühe tegelase ellu. See muutis Keire mulle armsaks. Ta on keerulise elukäigu ja saatusega naine, kuid ta on ehteestlaslikult visa, ei jäta jonni ja seljatab kõik raskused. Elasin naisele tõeliselt kaasa, kirusin tema rumalusi ja juubeldasin kordaminekute puhul.

Raamatu põnevaim pool oli muidugi Tamsalu. Kujutage nüüd ette: sõidate mööda Lõuna-Eesti käänulisi teid ja taamal põldude ning metsa taga paistavad pilvelõhkujad. See ongi miljonilinn meie pisikese koduriigi pinnal. Lähemale jõudes paistab linna ümbritsev müür, kus on vaid kaks avaust rongiteele. Linna elukorraldus ja turvemeetmed olid hästi üles ehitatud, aga ma ei saanud päris täpselt ikka aru, miks tehas iga kuu uude linnaossa kolis. Linna isemajandav süsteem meenutas mulle veidi ka ettevõtte linnakut Eggersi romaanis "Ring".

Küsimusi tekkis lugedes muidugi veel. Oleksin nimelt väga tahtnud teada, kuidas kohtas Keire Andrest ehk oma uut elukaaslast. Lisaks mainis naine kirjades, kuidas ta poeg Riit koolis tempe tegi, aga täpsemalt ta neid ei seletanud. Usun, et sama maailm teismelise poisi silme läbi võiks olla teistmoodi huvitav ja seikluslikum. Kuigi Keire vaatenurk mulle meeldis, siis kohati mõtlesin küll, et küll see vana naine heietab.

Mairi Laurik on edukalt avaldanud kolm romaani. Tema debüüdiks on postapokalüptiline "Süsteem", millele järgnes noorte fantaasialugu "Mina olen surm". "Novembriöö kirjad" on naise uusim raamat. Oma blogis kirjutab autor, et lugu algas tehase sünniga ning alles hiljem tuli peategelane ning kõik temaga seonduv.

"Novembriöö kirjad" oli lihtne ja ladus lugemine, mida soovitan, kui meeldib lugeda ühe tegelase elust. Fantaasiat ei tasu karta, sest kuigi tegevus toimub tulevikus, on see mõistusepärane ning oluline saab kiirelt selgeks. Tamsalu ja Keire hakkasid mulle meeldima ning loeksin neist hea meelega veel. Kuna seda hetkel teha ei saa, siis tuleb ilmselt autori teisi raamatuid proovida.