"Tema verine sepitsus" jäi mulle silma HeadRead festivalil, kus esines selle autor Graeme Macrae Burnet. Ilma teda kuulamata ei oleks ma seda ilmselt kunagi käsile võtnud. Žanrilt ei ole raamat krimiromaan, kuigi räägib kuriteost. Nii ei taha teda vähemalt autor määratleda.

1869, Culduie, Šotimaa. 17-aastane Roderick Macrae on tapnud oma väikses kodukülas kolm inimest ning kirjutab kohtut oodates seletuskirja, kus kirjeldab oma teoni viinud seiku. Roddy sõnul algas veretööni viinud sündmuste jada tema ema surmaga. Ta ei eita oma süüd kuidagi, kuid selle tagamaad jäävad siiski seosetuteks. Mis ikkagi sundis noormeest tegudele? Tema advokaat on otsustanud selle välja uurida.

Eessõnas väidab autor, et sattus oma vanaisa minevikku uurides Roderick Macrae kohtuprotsessile ning otsustas sellest romaani kirjutada. Tegelikult on tegu siiski väljamõeldisega, mis on saanud inspiratsiooni Prantsusmaalt Pierre Riviere juhtumist 1835. aastal.

"Tema verine sepitsus" annab parajalt mõtlemisainet. Mõrvari, tunnistajate, arsti, psühhiaatri ja juristide ütlused kallutasid mu arvamust kord ühes, siis jälle teises suunas. Must-valge ei ole siin midagi, vaid kuriteole lähenetakse mitmest küljest. Romaan on nimelt üles ehitatud kui erinevate dokumentide kogu ning see annab edukalt lugejale võimaluse ise detektiiv olla. Ei ole kahtlustki, et Roddy on mõrvas (füüsiliselt) süüdi, aga ei ole kindel, kuidas on tema mõistuse ja vaimse süüga.

Sündmuste keskmeks olev Culduie on päriselt olemas ning otsisin ta asukoha kaardilt välja. Pilte vaadates tundus koht üsna maaliline. Kaks sada aastat tagasi nägid majad muidugi viletsamad välja ning hariti hoolega põldu. Lambad olid aga nüüdki alles. Mulle meeldis, kuidas kuriteo kõrval andis teos infot talupoegade elust 19. sajandil ning kajastas erinevaid sotisaalseid probleeme. Koolis sai ikka loetud kodumaiseid talupoja-romaane, aga võõramaalastest oli kuidagi värskendav lugeda. Tekkis lausa huvi rohkem selle aja Šotimaast kõnelevaid teoseid lugeda. 

Mulle näib, et kui mõnd inimest tabab õnnetus, siis väga tõenäoliselt meenub talle tagasi mõeldes, et hommikul oli üks vares ta katuseviilul istunud, aga see ei tähenda, et oleks arukas uskuda nende kahe sündmuse seost.

Kirjeldused on oma lihtsuses jõhkrad, mistõttu ma ei soovita seda raamatut kindlasti nõrganärvilistele. Mul oli endalgi raskusi edasi lugemisega, kui jõudsin esimest korda mõrvakirjelduseni. Lugu tundus nii reaalsena, et mul hakkas reaalselt paha.  Mitte ainult veri ei lenda, vaid ikka ajud pritsivad. Peale paaripäevast pausi võtsin end kokku ja lugesin ära ülejäänu. Olen rõõmus, et ma raamatut pooleli ei jätnud, sest järgnev kohtuistung oli huvitav. Avanes täiesti uus vaatenurk, mida ma ei osanud oodata.

Graeme Macrae Burnet juured ulatuvad tõesti samasse piirkonda, millest on kirjutatud antud romaan. Tema vanaisa on pärit Applecrossist, mis on lähim küla Culduiele. Pühade paiku käis autor ikka seal kandis ning tunneb ümbrust hästi. Mees on kirjutanud kaks romaani ning peagi ilmub kolmas. Tema tee eduni oli kiire, kui "Tema verine sepitsus" nomineeriti Bookeri-auhinnale.

"Tema verine sepitsus" oli kahtlemata huvitav romaan, mille võlu seisneb tema ülesehituses ja reaalsena mõjuvas ajastus. Raamat võiks huvitada neid, kes soovivad lugeda kuriteost läbi mõrvari vaatenurga. Hoiatan siiski, et see ei ole kuigi meeldiv!