Juba eelmisel aastal jäi mulle Crime by the Book blogis silma Ruth Ware'i põnevik "Naine kajutist nr 10". Blogi autor oli seda hinnanud viie palliga viiest ning tutvustus oli väga huviäratav. Jätsin nime meelde ning nüüd õnnestus hiljuti eestikeelsena ilmunud teos läbi lugeda. Muide, aasta alguse poole sai loetud sama autori debüütromaan "Pimedas pimedas metsas". 

Tänapäev, Põhjameri. Reisiajakirjanik Lol ootab paari päeva pärast eest karjääri suurim võimalus sõita luksuslaevaga ning kirjutada sellest artikleid. Tema emotsionaalne taskaal saab aga häiritud, kui naine avastab öösel ärgates oma korterist varga. Lo otsustab siiski reisile minna. Merel tunneb ta end turvalisena, kuni on tunnistajaks, kuidas kõrvalkajutist öösel keha vette visatakse. Keegi ei usu teda ning laevalt pole ka kedagi puudu. Naisele meenub salapärane tüdruk, keda ta kümnenda kajuti uksel põgusalt kohtas, kuid nüüd on kajut tühi. Tüdruku olemasolu  ei tunnista ükski teine laevalviibija, kuid Lo ei saa rahu.

Üldjoontes raamat mulle meeldis, oli parajalt põnev ning ladus lugemine. Siiski oli mul kaks probleemi. Esiteks, oli peategelane väga alkohoolilembne ning ei tekitanud seega oma tähelepanekute suhtes usaldust. Ma ei mõista seda sarnaste joodikutest naispeategelastega trendi nagu on raamatutes "Tüdruk rongis" ja "Püüa mitte hingata". Siin oli autor üle pingutanud, lisades peategelasele sissemurdmisest tingitud ebastabiilsuse ning lisaks veel ka antidepressandid. Teiseks, oli mul kohati tunne, et olen sama lugu juba lugenud. Ma ei oska öelda, mis raamatut see mulle nii väga meenutas, aga mitmed süžeepöörded tekitasid déjà vu. Käest ma põnevikku aga panna ei suutnud, lugesin ta läbi ühe päevaga.

Mulle meeldis väga raamatu algus, mis tekitas kohe põnevuse, kuid oleksin tahtnud selle järel veidi rohkem tegelaste ja tegevuspaiga üles ehitamist, süüvimist teistesse laeval viibinud inimestesse. Näiteks Agatha Christie on osav oma kriminaalromaanides kõik tegelased tuttavaks kirjutama ning siis on palju huvitavam lugu jälgida ning kaasa mõelda. "Naine kajustist nr 10" puhul sai veidi aimu peategelasest, kuid ülejäänud kamp tundu süsna ebaolulistena, sest neist ei saanud aimu.


Ruth Ware hakkas kirjutama põnevikke, kui ta sõbranna mainis, et pole kunagi lugenud müsteeriumi tüdrukuteõhtust. Naine tundis kohe, et peab sellise raamatu kirjutama. Tema teine romaan ehk siis "Naine kajutist nr 10" sai inspiratsiooni Agatha Christiest, kelle romaanidega Ware'i debüüti võrreldi. Autor tahtis tekitada samasugust luksustunnet nagu on kriminullides "Mõrv Idaekspressis" ja "Surm Niilusel". Järge naisel oma senistele romaanidele plaanis kirjutada ei ole, sest talle meeldivad teosed, kus päris kõike lugejale ära ei seletata.

Suvepuhkus on selle raamatu lugemiseks kindlasti kõige parem aeg. Kujutan ette, et see sobiks ideaalseks reisikaaslaseks ja basseini äärde võtmiseks või siis kruiisile Põhjamerel. Loodan ainult, et kui Te seda öösel kajutis loete, põnevusest pinges, ei kuule te kõrvalkajutist merre kukkuva keha tekitatud plärtsu.