Louise O'Neill on tuntuks saanud tänu oma ühiskonnakriitilistele teemadele, eriti vägistamiskultuurist kõneleva raamatuga "Sai mis tahtis". Autori debüütromaan "Igavesti vaid sinu" räägib patriarhaalsest düstoopiast, kus naised on meeste mängukannid, kes peavad olema üksnes ilusad, sünnitama palju poegi ja muudel teemadel suu kinni hoidma. O'Neilli terava sule rünnaku all on sund üksteisega välimuse pärast konkureerida.
Sünnikontroll on viinud selleni, et loomulikul teel enam tüdrukuid ei sünni, vaid neid tuleb eraldi disainida. Plikad saadetakse 4-aastasena spetsiaalsesse kooli tulevikuks valmistuma. freida (kõik naistenimed on teoses väikese algustähega, et rõhutada nende tähtsusetust) on lõpuklassis. Aasta lõpus ootab teda ning teisi tema aastakäigu tüdrukuid tähtis sündmus, sest otsustatakse, kas neist saavad kaasad, konkubinid või siivsad ehk järgmiste põlvkondade õpetajad. Peagi on kooli tulemas kamp noormehi, kelle otsustada tüdrukute tulevik on. freida unistab kaasa staatusest, kus ta saaks veeta aega oma parima sõbranna isabeliga. Neil oleksid ühevanused pojad, kes oleksid samuti parimad sõbrad ning elu oleks lill. Paraku on isabel muutunud. Ta hoiab juba kooliaasta algusest saati eemale ning ei hooli enam oma välimusest ega edetabeli tipus troonimisest. freida tunneb end maha jäetuna, sest peab üksi hakkama saama konkurentsis püsimise, liitlaste leidmise, kooli külastavate noormeeste võlumise ja oma üha süveneva unepuuduse virr-varriga.
See on hirmutav raamat, kus on ülerõhutatud roll ilul ja peenike olemisel. Moto, mis süžeest korduvalt läbi jookseb kõlab nii: "Alati võib veel Paremaks saada!" Selline üles paisutamine võiks olla koomiline, kui teemad poleks nii aktuaalsed. Tüdrukud võrdlevad ju ikka ennast ja teisi, mõeldes, kes näeb välja hea ja kes halb, kes on liiga pikk ja kes liiga lühike, kes on liiga paks ja kellel on liiga väikesed tissid ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Sotsiaalmeedia on veelgi võimendanud ideaalse naise kujutist, sest pea igal lehel võib leida retušeeritud supermodellide fotosid, mis karjuvad näkku, et sul tuleb end muuta. "Igavesti vaid sinu" jutustab loo sellest, mis juhtuks, kui perfektse naise kuvandit veelgi enam pjedestaalile tõstetaks.
Romaani "Igavesti vaid sinu" on võrreldud Atwoodi kultusteosega "Teenijanna lugu", sest mõlemad on feministlikud ning võitlevad naise õiguste eest. "Teenijanna lugu" on kahtlemata klassika ning kõrgelt hinnatud, kuid Louise O'Neill suutis minu arvates tuua lähemale tänapäeva, sest tõmbab tähelepanu just naeruväärsetele ilustandarditele ning dieetidele. Lisaks on välja toodud sotsiaalvõrgustike laiaulatuslik haare inimeste igapäevaelu üle. Eriti näitab seda peatükk, kus neiud kaotavad nädalaks privileegi neti kasutamiseks. Lugedes adusin, kui palju paistab liialduste tagant välja tegelik elu ning see šokeeris mind.
pilt autorist HeadRead festivalil 2017, autor Dmitri Kotjuh
Louise O'Neill külastas mai lõpus Tallinna HeadRead festivali raames. Vestlus temaga võeti filmilindile ning seda saab 30 päeva vaadata SIIT. Vestluses on küll rohkem juttu teemadest tema teisest romaanist "Sai mis tahtis", mis on kirjutatud hiljem, kuid eesti keelde jõudis varem. Ka see on mul läbi loetud ning blogipostitus tehtud. Nüüd on mul mõlemas raamatus ka autori autogramm olemas :)
"Igavesti vaid sinu" sai alguse, kui Louise O'Neill oli 27-aastane ning teda tabas üks stseen raamatust. Raamatu inspiratsiooniks on autori neiupõli kloostrikoolis, kogemus anoreksiaga ning töö Elle'i ajakirjas New Yorgis. Ta tahtis kirjutada oma kogemustest, kuid valis väljundiks ilukirjanduse, sest nii tundus turvalisem.
Raamatu võtsin kätte, et saada vaheldust looduslike ühendite keemia kontrolltööks lipoksügenaaside ja tsüklooksügenaaside õppimisest. Jõudsin 28nda leheküljeni, kui need samad ühendid, mille eest ma põgeneda üritasin, mind üles leidsid, sest peategelane tablettidena COX-2 ja 5-LOXi võtab. Ma küll ei oska öelda, mis eesmärk COX-2 söömisel on, sest tavaliselt on see ensüüm valuvaigistite sihtmärgiks, kuna avaldub ainult põletiku puhul. Näiteks aspiriini ja ibuprofeeni kasutatakse selle ensüümi blokeerimiseks. Samamoodi on ka 5-LOX ühend, mida üritatakse tavaliselt blokeerida, mitte sisse süüa. Ühesõnaga, teaduslikku tõde siit raamatust ei leia. Seda annab muidugi mõista ka juba seletus, miks naisi enam ei sünni.
Louise O'Neill kirjutab häid raamatuid, mida ei saa käest panna, enne kui lõpplahendus on teada. Soovitan kindlasti mõlemat tema teost lugeda, kuid hoiatan, et õnnelikke lõppe pole mõtet oodata! "Igavesti vaid sinu" ei ole üks neist düstoopiatest, kus peategelane suudab maailma parandada.
"Igavesti vaid sinu" sai alguse, kui Louise O'Neill oli 27-aastane ning teda tabas üks stseen raamatust. Raamatu inspiratsiooniks on autori neiupõli kloostrikoolis, kogemus anoreksiaga ning töö Elle'i ajakirjas New Yorgis. Ta tahtis kirjutada oma kogemustest, kuid valis väljundiks ilukirjanduse, sest nii tundus turvalisem.
Raamatu võtsin kätte, et saada vaheldust looduslike ühendite keemia kontrolltööks lipoksügenaaside ja tsüklooksügenaaside õppimisest. Jõudsin 28nda leheküljeni, kui need samad ühendid, mille eest ma põgeneda üritasin, mind üles leidsid, sest peategelane tablettidena COX-2 ja 5-LOXi võtab. Ma küll ei oska öelda, mis eesmärk COX-2 söömisel on, sest tavaliselt on see ensüüm valuvaigistite sihtmärgiks, kuna avaldub ainult põletiku puhul. Näiteks aspiriini ja ibuprofeeni kasutatakse selle ensüümi blokeerimiseks. Samamoodi on ka 5-LOX ühend, mida üritatakse tavaliselt blokeerida, mitte sisse süüa. Ühesõnaga, teaduslikku tõde siit raamatust ei leia. Seda annab muidugi mõista ka juba seletus, miks naisi enam ei sünni.
Louise O'Neill kirjutab häid raamatuid, mida ei saa käest panna, enne kui lõpplahendus on teada. Soovitan kindlasti mõlemat tema teost lugeda, kuid hoiatan, et õnnelikke lõppe pole mõtet oodata! "Igavesti vaid sinu" ei ole üks neist düstoopiatest, kus peategelane suudab maailma parandada.
Aitäh, Varrak, raamatu eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar