Pseudonüümi Anna Ekberg alt kirjutatud põnevik "Talumatu tõde" on raamat, mis poleks mulle lugemiseks sattunud, kui kirjastus reklaami poleks teinud ega romaani mulle saatnud. Autorid on pärit Taanist ning ka romaani põhitegevus toimub just seal.

Christiansø, Silkeborg, Siracusa. Idüllilisel Taani väikesaarel elavad Louise ja Joachim. Naine peab kohvikut ja mees kirjutab. Nende mugav elukorraldus pööratakse pea peale, kui kohale ilmub mees nimega Edmund, kes väidab, et Louise on tegelikult tema naine ning võimsa firma pärijanna Helene Söderberg, kes on kolm aastat kadunud olnud. Politsei sekkumine kinnitab, et naisel on retrograadne amneesia. Ta asub uurima, mis haiguse põjustas. Samal ajal ei suuda ka Joachim leitud armastusest loobuda ning asub omalt poolt uurima, kes oli Louise Anderson, naine, kelle nime Helene endale võttis. Mõlemad koperdavad tumedate saladuste otsa, mida ei taheta paljastada.

Raamatut oli raske käest panna, sest tahtsin teada tõde. Selle väljaselgitamiseks näevad vaeva mõlemad tegelased ning nende vaatenurgad vahelduvad. Eriti elasin kaasa Joachimi püüetele, sest tema sümpatiseeris tegelastest mulle rohkem. Helene oli segaduses ja üritas üksnes oma minevikust sotti saada, samal ajal kui Joachim pani kõik mängu, et uurida kadunud naise saatust. Meest kannustas vaid õhkõrn lootus võita armastatu endale tagasi. Mõlema amatöörlikke uurimisvõtteid saatis algaja õnn ning impulsiivne ja mõtlematu tegutsemine viis nad professionaalsetest uurijatest kaugemale, nagu raamatute puhul tavaline. Imestasin väga, kuidas Joachim riskis kordi oma eluga ning pääses. Ka Helene tegutsemine tõi kaasa üllatusi. Viimased 100 lehekülge olid üsna filmilikud, kui mõlemad kangelased tõe eest heitlesid.

Minevikust koorub välja nii mõndagi ja ma ei osanud sellist lugu üldse ette aimata, pigem ootasin midagi põneviku "Ei. Tohi. Magama. Jääda." stiilis, kus peategelase amneesia on põhjustatud lähiajal toimunud sündmustest ning selle juured ei ulatu aastakümneid tagasi. Tegevus oli küll hoogne ja põnev, kuid närvikõdist tundsin puudust, eriti kuna nii Joachim kui ka Helene tulid oma mõtlematutest tegudest puhtana välja.

Romaani paeluvaim paik oli Christiansø saar, kuhu mul nüüd soov sõita tekkis. Kaardilt on näha, kui kauge ja eraldatud koht see on. Ma isegi ei imesta, et nii tuntud isik kui Helene end seal kolm aastat edukalt varajata suutis. Muidugi väärib ka ülejäänud riik külastust. Romaani lugemine viis mind ka mõttele, et olen Taani kirjandust häbiväärselt vähe lugenud. Seda viga parandan tasapisi, sest hetkel on mul raamatukogust käes 2 täiesti erinevat taani teost: Jussi Adler-Olseni krimka "Faasanijaht" ja Helle Helle romaan "Kui tahad", mille valisin ühe väljakutse puntki tarbeks.

"Talumatu tõde" on kindlasti põnev lugemine suveks, sest saab kaasa elada tegelaste armuloole kui ka samal ajal üritada minevikus juhtunus selgust saada. Raamat meeldib kindlasti neile, kes armastavad ohtrate saladustega romaane.

Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!