Michael Hjorth ja Hans Rosenfeldt on kirjutanud põneva krimiromaani "Mees, kes polnud mõrtsukas", mis on mul juba tükk aega riiulis lugemist oodanud. Isegi pildid said blogi jaoks juba mitu kuud tagasi tehtud, kuid vahepeal ei olnud mul teps mitte mõrvalugude tuju. Raamatu kaas juba vihjab sellele, et midagi eriti võigast on tulemas. Kuritöö oligi muidugi kole nagu nad ikka on, kuid romaani võlu peitus hoopiski omanäolistes tegelastes.

Västerås, Rootsi. Mitu päeva kadunud olnud kuueteistaastase Rogeri surnukeha leitakse soisest metsast. Teda on korduvalt pussitatud ning mis kõige hullem - poisi süda on kehast välja lõigatud. Kohalik politsei usaldab juhtumi kohe keskkriminaalpolitseile, kes tegemata tööd kiruvad ning asja uurima hakkavad. Ohver on salapärane ning juba tema viimaste tundide lahti harutamine pakub pinget. Uurijatele asub appi endine psühholoog, kunagine kolleeg Sebastian Bergman, keda juhtum tegelikult ei huvita, vaid ta tahab saada ligi politsei andmebaasidele. 

Skandinaaviamaad on heade kriminullide poolest rikkad ning "Mees, kes polnud mõrtsukas" pole siin mingi erand. Õhkkondki on tuttav ja muidugi tuleb mõrvar välja sealt, kust sa teda kõige vähem oodata oskad. Kes aga palju detektiivilugusid on, võib seda aimata. Mina näiteks olin nii-nii lähedal, aga miks ja kuidas jäid puudu. 

Omanäoliseks muudab romaani Sebastian Bergman, ekstsentriline uurija, kes tunneb inimesi suurepäraselt ning seetõttu ka lõpuks juhtumi lahendab, kuid see ei muuda teda meeldivaks. Mees on antikangelane. Ta käitub ebasündsalt ja isekalt, seab kaaslasi piinlikesse olukordadesse ning magab ühe kahtlusaluse emaga! Pilguheit mehe minevikku seletab osa tema käitumisest, kuid kaugeltki mitte kõike.