Märkasin juba paar kuud tagasi, et sel aastal jõuab minuni kuidagi tavatult palju debüütromaane. Erika Johanseni "Tearlingi kuninganna" kuulub samuti nende hulka. Raamat jäi mulle silma Varraku uudiskirjanduse nimekirjast ning kuna olen viimasel ajal rohkem fantaasialainel olnud, otsustasin ka selle ruttu läbi lugeda

Troonipärija noor neiu Kelsea on elanud pisikesest peale maailma eest varjatuna, kuid nüüd 19-aastasena on aeg peidust välja tunna. Kroonimiseks tuleb tüdrukul aga pealinna Uus-Londoni jõuda. Leidub inimesi, kes ei taha näitsiku valitsemise alla minna. Seetõttu on tee ääretult ohtlik, isegi isikliku ihukaitsesalgaga. Üheks vaenlaseks on idanaabri valitsejanna, kellel on kõik eelised: tugevam sõjavägi, arenenum riik, paremad maavarad. Kelseal on ees pikk tee, et saada kuningannaks, võita alamate austus ja päästa riik hukatusest.

Asusin raamatut lugema arvates, et see on nagu fantaasialood ikka, kus tegevus toimub väljamõeldud universumis, kuid sain ühel hetkel aru, et loo tegevus on paigutatud hoopis tulevikku meie maailmas. Kuningriigid, mõõgad, ratsutamine - kõik vihjaks nagu minevikule, kuid ometi on loo toimumisaeg 24. sajand. Inimkond oleks kui arengus mitusada aastat ajas tagasi läinud, sest sõnagi pole juttu ei internetist, elektrist ega muudest suurematest leiutistest. Lisaks tehnoloogiale on hajunud ka huvi raamatute ja lugemise vastu. Ootasin põnevusega, millal tuleb seletus, kuidas inimkond sellisele tasemele langes, kuid pidin pettuma. Fantaasiakirjanduse puhul hindan ma väga maailmaehitust, mis siin romaanis jäi nõrgaks. Mul tekkis nimelt pidevalt küsimusi, mille vastust ei tulnudki. Põhiline neist oli: "Mida kujutas endast Ületamine?" Selle sündmusega algas Tearlingi ajalugu, kui grupp inimesi võttis ette ohtliku merereisi, et kuskilt Tearlingisse jõuda. Rohkem detaile lugejale väga ei jagata. Oleksin väga tahtnud teada, miks selline retk ette võeti. Küsimused, mis ei saanudki vastust, hoidsid mind lugemas. Miks toimus Ületamine? Kus Tearling asub? Mis sai tehnoloogiast? Kust tuli maagia? jne...

Positiivse poole pealt ei olnud raamatus ühtki lolli ülepeakaelaarmumist, mis sümpaatse peategelase eksiteele oleks viinud. Ta oli küll teismeline, kuid ei asetanud oma tundeid esiplaanile. Eriti tugevalt tuli kontrast välja hiljuti loetud romaaniga "Domineeriv värv: Tumepunane", kus nooruke peategelane ühest meesterahvast suisa sõltuvusse satub. Kelsea olukorda võib selle raamatu peategelasega võrrelda küll, sest eraldatuses elades pole temagi ühegi noorukiga kokku puutunud. Ka tulevane kuninganna suutis armuda esimesse veetlevasse ning nutikasse meesterahvasse, keda kohtas, kuid suutis sellest hoolimata teha mõnevõrra kaalutletumaid otsuseid. Arvestades tema kasvatust, oleksin oodanud isegi veidi targemaid. Kelsea peab nüüd hakkama oma õilsuse tagajärgedega tegelema, mis tõotab põnevamat järge. Sarja avaromaan tunduski pigem sissejuhatusena, sest tegevus ei tundunud veel kuhugi liikuvat. Üks peatükk järgnes teisele ja ma ei näinud lõppu tulemas. Kogu romaan oli üks aeglane kulgemine, ilma haripunktita. Kelseale kiputi küll korduvalt elu kallale, kuid see ei tekitanud minu arvates piisavalt pinget. Kõige põnevam oli esimene kolmandik raamatust, kui neiu on alles teel Uus-Londoni. Romaan lõpeb samuti retkega, mida pikalt kirjeldatakse. Õnneks mulle meeldivad keskmisest pikemad kirjeldused.

Fantaasiaraamatute puhul on alati suureks plussiks kaardid, kuid "Tearlingi kuninganna" puhul oli kaardi tõlkimisega veidi alt mindud. Nimelt ei haaku minu meelest uus kasutatatud font kaardiga, arvestades, et raamatus toodi välja fakt, et Tearlingis pole trükipressi uuesti leiutatud. Trükikirjast palju paremini sobiks kirjastiil, mis meenutaks rohkem käekirja. Lisaks avastasin, et Cadelli jõgi on unustatud lisamata.

Erika Johansen soovis saada kirjanikuks, kuid loobus oma unistusest ning õpis juristiks. Kirjutamispisik ei kadunud aga kuhugi ning ta hakkas enda jaoks kirjutama, kui nägi unes inimesi laevadega üle horisondi tundmatuse poole suundumas. Ta tahtis luua kangelannat, kelle prioriteedid oleks paigas ning nii sündis Kelsea, kelle kohta autor on veel öelnud, et too on palju julgem, targem ja tugevam versioon naisest endast. Kirjutamist mõjutas ka 2008. aasta majanduslangus, mis muutis Tearlingi probleemid ebameeldivamaks ning nii keeruliseks, et neid ei saanud enam ühe raamatuga lahendatud. 

"Tearlingi kuninganna" on huvitav algus uuele fantaasiasarjale, mis segab kokku keskaegse tegevuse ning tuleviku. Esimeses raamatus liigub tegevus veel aeglaselt, kuid loob palju potentsiaali järgmiseks osaks. Loodan, et neist saan vastused oma küsimustele, siis olen sarjaga rahul. Soovitan fantaasiahuvilistele, kes peavad Troonide mängu liiga veriseks, ja kellele imalad armastuslood samuti ei paelu.