XXXI ehk minevikuvigadest

Viimase raamatuna aprillis jõudsin loetud järjekordse debüütromaani: Sara Zarr "Ühe tüdruku lugu", mis sobib ka paari teise väljakutse teema alla. Nii sai täidetud punkt number 31. - raamat, mille kaanepildil on üks eemalduv inimene. Raamatu peategelane Deanna on kindlasti kuhugi suundumas. Muide, suvel on linastumas ka telefilm, nii et kui mu eelmine 18. teema valik ebaõnnestub, saan selle ümber tõsta.

Pacifica, California. 13-aastasene Deanna jäi venna sõbraga seksides oma isale vahele. Kolm aastat hiljem mõjutab see seik endiselt neiu igapäevaelu. Ta enesehinnang on madal ning ta on tuntud kui "kooli lits". Kiita pole ka tüdruku pereelu, sest ta pole endiselt isaga ära leppinud. Allakäik paistab välja ka nende lagunevast majast. Õnneks on tal hooliv vend, kes küll samuti oma elu lörri on keeranud, tehes oma tüdruksõbrale lapse ning elades nüüd pisikese perega keldris. Deanna ihkab iga hinna eest kodulinnast eemale saada ning tahab suvel raha teenida, lootes, et vend võtab ta kolides kaasa, kui ta üüri omapoolse panuse annab. Tüdruk saab töö kohalikus pitsabaaris, kus teda esimesel tööpäeval ootab ees üllatus, mis pole sugugi meeldiv. Ahjaa, neiu kaks ainsat sõpra käivad ning Deanna on ühte neist armunud.

Mind üllatab, kuidas ameerikapärastes noortekates on nii palju litsiks kutsumist ning tavaliselt on nimetatav kas süütu või nooruses rumalana ühe apsaka teinud. See tundus absurdne, et tüdrukut ka kolm aastat hiljem noriti. Esiteks oli ta intsidendi toimumise ajal vaid 13, lapsekingades. Teiseks, ei olnud neiu hiljem poistega olnud. Veel üks sarnase teemaga näide, mis meelde tuleb on Hannah uuest sarjast "Thirteen Reasons Why". Sarnaselt Deannale olen ka mina linnast, kus on 1 kool, ilmselt väiksem, kui tema oma, aga sarnast käitumist ma küll näinud pole. Raamat ilmus esmakordselt juba 10 aastat tagasi ning loodan, et olukord on ka teisel pool Atlandi ookeani parananud.

Võrreldes mitme tundeist pakkatava noortekaga, mida ma olen lugenud, jäi "Ühe tüdruku elu" lahjaks. Tegevus liikus väga aeglaselt ning puudus teismelistele tüüpiline liigne draama. Selle asemel on keskpärased inimesed, kes elavad oma elu, teevad vigu ning üritavad neid parandada. Rõhk on tegelastel, kuid ükski neist ei sümpatiseerinud mulle. Peategelane Deanna on väga oma minevikus kinni, tehtud viga on saanud tema olemuseks ning ta ei suuda edasi liikuda. Paremuse poole rabaledes ei suuda ta hinnata asju, mis tal hetkel on, nagu armastav ema, kaks lahedat sõpra, tasuv töö. Plusspoolelt on Deanna käitumine, vastandlikud mõtted ja igapäevaprobleemid rohkem tegelikkusega kooskõlas, kui enamikes noorteromaanides. Tema otsused on eakohased ning tundsin lugedes, et peategelane on 16, mitte noorem ega vanem.

Sara Zarr on kuue noorteromaani autor. Ta kasvas üles San Franciscos ning kolis kooli ajal Pacificasse, kus romaani "Ühe tüdruku lugu" tegevus toimub. See väikelinn asub San Franciscost ainult 20 minuti kaugusel. Kirjutama hakkas naine 1995. aastal ning ta oli valmis saanud neli romaani, enne kui alustas suvekursusel juttu, millest sai autori debüüt "Ühe tüdruku lugu". Romaani valmis kirjutanud, saatis naine selle kirjastusele ning samaaegselt ka kirjutusvõistlusele, kus ta napsas esikoha, kuid avaldada raamatut ei tahetud. Zarr oli aga visa ning paar aastat hiljem leidis ta kirjastaja, kes ostis õigused. Raamatu tegelased figureerisid tegelikult juba ta varem kirjutatud romaanis, kus Deanna oli kõrvaltegelane, kes jäi autoril kripeldama ning nii sündiski tüdrukust uus raamat, eesmärgiga näidata, kuidas tavaliselt on iga inimene ise oma suurim vaenlane ning madalast enesehinnangust üle saamiseks ei pruugi alati aidata sisemisest jõust.

"Ühe tüdruku lugu" on noortekas, mis sobib neile, kes otsivad realistlikku noortekat, kus ei ole liialt draamat, kõrvuni armumist. Mulle jäi see oma ameerikapärasuses võõraks ning pigem igavaks ja masendavaks. Meelelahutuseks ei soovita, sest see on liiga tõsine, aga mõtlemisaineks küll.

Aitäh, Päikese kirjastus, raamatu eest!