Ükski jõulupüha ei möödu ilma uute raamatuteta ning minu kingikotti sattus Natalie Meg Evansi debüütromaan "Kleidivaras". Rõõmustasin, sest teadsin, mis raamatuga täita väljakutse punkti 27. Raamat kirjastuse Varrak sarjast „Varraku ajaviiteromaan“. Rääkides sarjast, siis sellega ma eriti tuttav pole. Ainuke loetud raamat on Daphne du Maurier "Rebecca".

1937, Pariis. Telefonijaamas töötav noor neiu Alix Gower saab võimaluse hakata tööle mainekas Javieri moemajas, kuid sellega kaasneb väike "aga" - temast saab moevaras. Esmalt tegeleb ta õmblemisega, siis saab mannekeeniks. Igal võimalusel visandab tüdruk üles kollektsioonid, mille kavandid saadetakse üle mere Ameerikasse, et ka sealsed daamid Pariisi moodi saaksid kanda. Alix hakkab moodi armastama ning tahab räpase kõrvalameti jätta, kuid olukord väljub kiiresti naise kontrolli alt. Minevikusaladused saadavad ta vanema haiglasse ning neiul on hädasti raha vaja. 

Raamatu parim külg oli ajastuvalik. Nimelt oli huvitav lugeda 30-te moemaailmast, eriti selle varjupoolest. Kahjuks oli peategelane ebasümpaatne, sest ta ei kasutanud oma olukorda paremini ära. Alix oleks võinud saavutada moemajas palju, kuid ei suutnud jätta varastamist. Olen nõus, et tal oli raha vaja, kuid ta oleks saanud seda raha mujalt ning seaduslikumaid teid pidi, kui ei oleks nii uhke ja isepäine olnud. Naistekast ootasin veidi paremat meeestevalikut ka, kuid peategelase maitse oli halb ning enesehävituslik.

Natalie Meg Evans on avaldanud kolm romaani ning varsti on tulemas ka neljas. Kõik keskenduvad tugevatele naiskarakteritele, kes üritavad oma eluga hakkama saada ning taustaks on II maailmasõda. Kirjanik ise on sündinud Zimbabwes ning üles kasvanud Ühendkuningriigis, kus ta ka praegu elab. Prantsusmaa-armastus on pärit emalt, kes oli muide õmblejanna.

Mulle meeldis raamatu juures ajastuvalik ning moeteema, kuid oleksin tahtnud neist rohkemgi lugeda. Vastusteta küsimused perekonnaajaloost ja varastamine jäid mannetuks ning lisaks ei sallinud ma ka peategelast, mistõttu jäi lõppmulje raamatust pigem negatiivne. Ajaviiteks sobib, aga midagi erilist sellest ei leia.

Aitäh, Roosi!