XIX ehk kuidas ületada see vaikuse meri

Vahepeal sai loetud mitu keerulisemat teost ning kõik see lausa nõudis midagi armast ja lihtsat. Mulle jäi juba varem silma Katja Millay "Vaikuse meri" oma positiivsete arvustustega ning tundus, et nüüd on õige aeg seda lugeda. Ma ei pidanud kahetsema, see oli suurepärane teismelist ängist pakatav noortekas ja fantastiline debüüt, mis tuletab meelde, et halvad asjad võivad juhtuda ka päise päeva ajal ja manitseb ettevaatusele. Kohtuvad kaks traagilise minevikuga teismelist: salapärane Nastja, kes ei räägi, ja Josh, kes on kaotanud kõik oma lähedased. Lisaks sobib "Vaikuse meri" väljakutsesse täitma punkti 38. - autori debüütromaan.

"Vaikuse meri" on lugu kahest noorest, kelle elu on juba noorelt murtud. 17-aastane Nastja Kašnikov on otsustanud enam mitte rääkida. Ta oli lootustandev klaverivirtuoos, kuni üks juhus muutis ta elu. Neiu suri. Tüdruk oli surnud 96 sekundit, kuni ta uuesti ellu äratati. Ta ei mäletanud pikka aega, mis juhtus, ja kui see lõpuks meenub, ei leia ta sõnu, et rääkida ning otsustab põgeneda nii tuttavaist paigust, mis tuletavad vaid meelde, kui õnnelik ta varem oli, kui ka oma pere juurest, kes ei suuda teda aidata. Uues koolis teeb Nastja kõik, et teisi endast eemale peletada. Kõik muutub, kui öine jooksuring viib ta Joshi garaaži. Joshi pere on ise poisi juurest lahkunud ning surmade riburada on muutnud ta täpselt selliseks, nagu Nastja ihkaks - kõik jätavad nooruki rahule. Neid kaht hakkab siduma ühine sõber, Drew, elav poiss, kes Nastjat rahule ei jäta ja Joshiga juba lapsest saati lävib.

Mind on juba ammu paelunud kangelased, kes ei räägi. Esimestes peatükkides polnud aru saadagi, et Nastja sõnagi ei lausu, kuna tal on nii palju elavaid mõtteid. Kui avaldati, et ta ei räägi, keerasin mitu lehte tagasi, et kontrollida, kas see ikka tõesti nii on. Mulle oleks isegi veel rohkem meeldinud, kui neiu oleks kauem tumm olnud, sõnadeta vestlusi oli põnev jälgida, kuid nipsakad dialoogid olid sama nauditavad. Mulle meeldis ka Josh, kes oli hoolimata oma süngest elukäigust kasvanud toredaks noormeheks. Mõlemad tegelased on ka veidi vastuolulised. Esmalt häiris mind Nastja viis inimesi eemale peletada litsaka riietusega. Ma ei mõistnud, miks ta seda teeb. Hiljem sain siiski aru ja aksepteerin seda. Siiski ei jaga ma, miks täiskasvanud seda lubasid, koolipersonal, tema tädi jne. Joshi taustast kujutaksin sirgumaks küll kedagi muud kui noorukit, kes kirglikult puutööd teeb ja haiglaseebikat vaatab. Tegelane, kellest ma üldse aru ei saanud, oli Drew ema, kellel polnud ühtki viga.

Raamatu parim külg oli see, et see haaras endasse. Täiesti võimatu oli peategelastele mitte kaasa elada. Imalad armastusavaldused soojendasid südant ning eriti meeldis mulle lugeda, kuidas Josh Nastjat päikesekiireks kutsus. Õhus on pidevalt ka pinge ja ärev põnevusnoot, sest tüdruku lugu hoitakse lugeja eest saladuses pea viimase hetkeni. Antakse küll vihjeid, killukesi siit ja sealt. Lõpuks saame isegi "mõrvari" seletuse, mis oli ootamatu ja uudne. Pettumus valmistas mulle vaid see, et Nastja ise Joshile tõde ei avaldanud, see kuidas kõik välja tuli, oli veidi mage ja kõik leppisid liiga ruttu.

Lugedes kummitas mul kogu aeg Terminaatori laul "Vaikuse meri", mis minu arvates sobib selle raamatuga suurepäraselt.

Riided mööda tuba 
loobitud on laiali
miski selles toas
on jäänud pooleli
Jäid mõned asjad 
selgeks rääkimata lõpuni
Nüüd me vahel laiub
vaikusemeri

Külma valgust viskab
televiisori ekraan
Sisutühja saadet
vaatama end unustan
Mõtlen, kuidas jõuda
sinu juurde uuesti
Kuidas ületada see
vaikusemeri

Ref.
Juba ammu oleks pidand
laeva ehitama ma
Juba ammu oleks pidanud
su poole seilama
Juba ammu need kolm sõna
oleks pidand ütlema
Sest, et ainult nii me vahelt

kaduda saab...

Arvasin enne lugemist, et see on veidi rõõmsam noortekas, sest polnud sisuga kursis. Kuigi raamatus on palju süngust ja muret, siis pakatas "Vaikuse meri" siiski teist laadi positiivsusest, ängist kumas läbi lootus. Raamatus oli veidi kõike: kurbust ja rõõmu, huumorit ja saladuslikkust, sõprust ja armastust. Suur pluss oli see, et romantika mängu toomiseni läks parajalt aega. Teos on mõnusalt pikk ja laseb enda argitegemised ja -mured unustada ning sukelduda kellegi teise probleemidesse. Soovitan neile, kellele meeldivad noortekad, aga otsivad loost ka midagi muud peale suure armastuse!

Aitäh, Päikese kirjastus, raamatu eest!