Ruth Ware'i põnevik "Pimedas pimedas metsas" sobib ideaalselt väljakutse punktiga 52. - Raamat, mille tegevus toimub üksildases majas või paigas. Juba pealkirjast võib aimata, et põhiliseks tegevuspaigaks on mets, pime pime mets. Selle põhjal võiks suisa arvata, et tegu on õuduslooga ning kuigi mõni stseen raamatust võib judinaid tekitada küll, siis pigem põnevusest, sest tegelikult on see siiski moodne thriller.

Northumberlandi eraldatud metsades toimub tüdrukute õhtu või pigem nädalavahetus. Tulevane pruut Clare on populaarne ja ilus naine, kuid külalisi saabub vaid viis: Flo, Melanie, Tom, Nina ja Nora. Kamp on väga erinev - arst, gei, värske ema, krimikirjanik, ülikooliaegsed tuttavad, lapsepõlve sõbrad. Näiteks Leonora (ehk Lee ehk Nora) teab Clare'i juba viiendast eluaastast saadik, kuid pole oma kunagise parima sõbrannaga viimase 10 aasta jooksul ühtki sõna vahetanud ja seega tuleb talle kutse üllatusena. Naine otsustab siiski minna, kuid kahetseb otsust korduvalt. Ta ärkab pärast nädalavahetust haiglas, üleni vermeid ja sinikaid täis, ning segaduses. Kuuldes kohutavat uudist ukse taga seisvate politseinike vestlusest, hakkab ta õudusunenäolise nädalavahetuse sündmusi meelde tuletama. Kes on surnud? Miks?

Mulle meeldis, et raamatus oli kaks nuputamise kohta: esmalt on saladus,  kes saab surma, seejärel on võimalus arvata, kes on mõrvar ja miks. Lugejale antakse enam kui piisavalt vihjeid, et lõpplahendus ära tabada. Minu meelest oli see isegi veidi liiga etteaimatav raamat ning seega mitte kõige parem põnevik. Lugemine läks muidugi kiirelt, sest tahtsin näha, kas mul on õigus. Oli, kogu teooria pidas paika, isegi kuigi ma ei märganud üht eriti ilmselget vihjet.

Tüdrukute õhtu toimumispaigaks on pruudi parima sõbranna tädi suvila, mis on hiiglaslike klaasseintega maja keset paksu laant. Esimest korda selle kirjeldust lugedes tuli mulle kohe silme ette Cullenite maja Videviku filmi mändide vahel, mis oli ka üks keset ilusat lagendikku paiknev ilmetu klaaskast, mis sinna kohe kuidagi ei sobinud. Minu unistuste metsamaja oleks ikka paksudest palkidest ja võimalikult hubane. Klaasakende kirjeldustega loodi kõhedat muljet, kuidas keegi majaelanikke jälgib, ning jubedust lisas ka telefonisignaali puudumine. Mina ei suudaks sellises kohas üldse elada ning tahaksin sarnaselt Noraga paksud kardinad ette tõmmata.

"Pimedas pimedas metsas" oli filmilik raamat ning kõige rohkem meeldis mulle, kuidas see mu kujutlusvõime tööle pani, sest suutsin kogu tegevustikku väga elavalt ette kujutada. Müsteerium ise jäi pigem tagaplaanile, sest oli niivõrd etteaimatav. Autori debüüt oli siiski paljulubav ning mul on juba tahan-lugeda-listis ootamas ka tema järgmine raamat "The Woman in Cabin 10", millele mu lemmik krimikirjanduse blogija Crime by the Book kirjutas väga hea arvustuse. Soovitan puhkuse lugemiseks, kui on rohkem aega, sest nagu põnevike puhul ikka juhtub - enne ei saa raamatut kinni panna, kui see läbi on!

Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!