Lõpetasin eile õhtul lõpuks Will Selfi romaani "Vihmavari", mis oli mul pooleli juba kuu algusest saati, sest tekst oli raske ning käis mul üle jõu. Lugemine oli väsitav, sest kogu raamat oli katkematu peatükkideta joru, kus tegevuspaik ja tegelased vahetusid ette hoiatamata ning seetõttu sain tihti alles mitu lauset hiljem aru, et olen teise ajastusse jõudnud. Vähemalt sai täidetud järgmine väljakutse punkt - 29. Raamat, mille pealkirjas on mingi ilmastikunähtus. N: vihm, lumi, udu vms.

Esimese maailmasõja ajal levis lisaks Hispaania gripile ka letargilise entsefaliidi epideemia. See on haigus, mis põhjustab ajupõletikku. Kolmandik haigestunuid suri, kolmandik sai terveks ning viimane kolmandik jäi küll ellu, kuid muutus "juurviljaks", elavaks surnuks, kes polnud võimeline kontakti looma. 1960tel katsetas neuroloog Oliver Sacks patsientidel uut ravimit L-DOPA, mis matkib neurotransmitterit dopamiin, ning see "'äratas" kümneid aastaid vegeteerinud entsefaliitikud ellu. Letargilise entsefaliidi põhjused on muide siiani teadmata ning uut epideemialainet pole toimunud. Ootasin, et saan raamatust haiguse kohta rohkem teada, nii uurimise kui ka eksperimentaalse ravi osas, kuid see hajus muu müra, näiteks sõjakirjelduste, vahele ära.

Selfi romaanis võtab dr Sacksi positsiooni fiktiivne psühhiaater Zachary Busner, kes töötab Frierni vaimuhaiglas. Tema tee ristub Audrey Deathiga, postentsefaliitse patsiendiga, kes on asutuses viibinud juba kümneid aastaid. Naist jälgides tärkab Busneril idee, et äkki on tolle mõistus sügaval haiguskoorma all siiski mõistus säilinud ning ta üritab haigla entsefaliitikud kokku koondada, et neid uurima hakata. Uue ravimi mõjul õnnestubki mehel nad aastatepikkusest tardumusest üles äratada. Paralleelselt toimuvad ajahüpped Audrey noorusaega I maailmasõja ajal, kui ta feministina mürsutehases töötas, jutustades ka neiu vendadest Stanleyst ja Albertist. Üks neist jäi kadunuks läänerindel, samal ajal kui teine juhtis arsenali. Põgusa pilguheidu saab ka 2010. aastasse, kui Busner on juba pensionil ning külastab uuesti Frierni hooneid, mis on ümber ehitatud luksuslikuks korterelamuks.

Vihmavarju-motiiv jookseb raamatust läbi korduvalt. Pidev mainimine näib juhuslik, kuid mida edasi, seda rohkem see silma jääb ning end meelde tuletab. Raamatu algusekski on paljulubav tsitaat James Joyce'ilt: "Venda on sama lihtne unustada kui vihmavarju.". Leidsingi, et raamat manitseb minevikku mitte unustama, pöörates tähelepanu sõjakoledustele ja vanade hoonete uue funktsiooni saamisele. 

Audrey pareerib: Ma ei tee vihmavarje, Gilbert, ega sirme ega aiatelke ega mingeid kuramuse kaasaskantavaid rannapaviljone - ma olen masinakirjutaja, ma teen sõnu. Sääraseid sõnu: Lugupeetud härra! Vastuseks Teie tellimusele käesoleva kuu 15. päevast pean kahetsusega teatama, et Peerlessi ja Paragoni mudeleid ei saa me Teie tellitud täpses koguses toota Foxi pikatoimelisuse tõttu meie endi Aegise raamide tellimuse täitmisel, mille patent neile kuulub.

Tõdesin juba peale paari lehte, et autori stiil ei sobi mulle. Raamatus ei ole hingetõmbepause, ei ole peatükke ega eriti lõikegi. Erinevate ajaperioodide ja tegelaste vahel hüppamise tõttu vajas lugu täielikku keskendumist, kuid lugemiseks tekkis mul aega peamiselt õhtuti, kui pea oli juba väsinud ja ma ei suutnud sündmustikku jälgida. Mul tekkis mulje, et peaksin kõik 376 lehekülge järjest lugema, kuid pikad keerulised laused (nii 8 rida), mis kubisesid veel sõnadest, mida pidin sõnaraamatutest taga ajama, muserdasid mind ning ma ei tahtnud seda avadagi. Tore kokkusattumus oli ühel päeval, kui olin just kuulnud loengut inhibiitoritest ning õhtul raamatut lugedes ka seal üks mainitud inhibiitoritest esines. Kuigi lugeja saab teada kõik tegelaste mõtted ja teod, siis ei leidnud ma kuskilt emotsioone. Enda sõnul ei loogi Will Self ilukirjandust, millega inimesed samastuda saaksid ega kirjuta maailmapildist, mis on kõigile tuttav. Ta kirjutab, et inimesi rabada, häirida fundamentaaltalasid. Kohati on see võluvgi, et midagi aru ei saa, kuid mulle meeldivad rohkem raamatud, kus ma saan aru, mis toimub ning elan tegelaste rõõme ja valusid koos nendega läbi. Kõige selgemad olid ehk viimased 20 lehekülge, kui otsad kokku tõmmati.

Näide, kuidas tegevus ühelt tegelaselt teisele hüpab:

Patsientidesse tekivad mõrad - nad killustuvad rõõmust, arstid ja valveõed tulevad jooksuga, rahustiotsaga täägid juba paigas ... aga ometi ei suuda nad takistada patsiente tagumast peaga vastu põrandat tümps-tümps-tümps! või mahapudenenud L-DOPA hangi kokku pühkimast - Busner rügab ja higi hoovab plaastri küljest, mis ta oli mähkinud ümber käepideme iidsel mashie niblick'i kepil, mille ta oli leidnud Beresford Square'i turuputkast, kui ta sinna pilku viskamas käis. Albert naeratab omaenda jalgadele, mis on villaste sukkade väel pontsakana riietusruumi paljastele põrandalaudadele vajutatud.

Vaimuhaiguste temaatika on üpriski paeluv ning sain raamatust teada huvitavaid infokilde. Mulle ei sobinud autori stiil, ei liigendamata tekst ega emotsioonide puudumine, ning lõppmuljeks jäi, et hoomasin lugu vaid ähmaselt. Tabasin siiski enda jaoks sõnumi: "Ära unusta!". Soovitan neile, kellele meeldivad raamatud, mis lugejale väljakutseid esitavad, kes soovivad loetud raamatutesse süüvida, uusi sõnu õppida. Kiireks lugemiseks ei sobi!

Aitäh, kirjastus Varrak, raamatu eest!