Lugemise väljakutses on selline põnev teema, nagu „Keeruta gloobust“, mis tähendab, et tuleb tõmmata loosi erinevate riikide vahel ning lugeda saadud maa kirjanikult midagi. Sõna otseses mõtte ma küll nii ei teinud (natuke sohki ei tee ju paha), vaid kasutasin selleks üht soovitatud veebilehte, mis ise  mulle suvalise riigi genreeeris ja sain Bulgaaria. Soovitustest jäi silma selline autor, nagu Pavel Vežinov (kodanikunimega Nikola Gugov), kelle ühe teose vanaema juurest koju tõin. Tema tuntuimad teosed on "Barjäär" ja "Öösel valgetel hobustel". 50-60tel kirjutas autor kriminulle ja ka ühe esimestest fantaasiasugemetega lugudest bulgaarias. Juhus tõi mulle raamatuvahetuse lehelt kätte just sellest ajaperioodist pärit Vežinovi jutustuse "Juhtum vaiksel tänaval", mis on tunduvalt õhem ning nii otsustasin selle kasuks.
Hapupiima järele saadetud pisike Vasko kaob jäljetult. Poodi ta ei jõua ning keegi pole poissi vaiksel tänaval näinudki. Lapserööv on sotsialistlikul maal ennekuulmatu asi. Nii otsitakse läbi terve Sofia ning koguni kamandatakse puhkuselt tagasi tähtis politseiinspektor, kelle käe all lõpuks midagi selguma hakkab. Siiski on vaja vaikse tänava lastebande abi, et kõik niidiotsad kokku viia ning selgeks saada, mis Vaskoga ometi juhtus.

Teine märkimisväärne sündmus Vasko elus juhtus siis, kui ta oli kahe ja poole aastane. Ükskord ronis ta toolileenile ja kukkus sealt alla, peaga vastu tsementpõrandat. Seda pilti nähes pidi ema õudusest peaaegu minestusse langema, aga tagajärjed olid tühised - üksnes siniverkjas muhk otsa ees, mis seal umbes nädal aega ilutses. Pärast seda sündmust jõudsid kõik Vasko sugulased järeldusele, et poiss on pärinud ehtsa Pironkovide suguvõsa kõva pea.

Olenemata sellest, et tegelikult olid sündmused üpriski tõsised, ajas raamat mind oma stiiliga muigama. Tavapäratuna mõjus nõukogude propagandahõng, kuidas kõik on vennad ja õed, võrdsed ja õnnelikud. Kõik paha kirjutati ka heaks, nagu maimiku peaga vastu põrandat kukkumine. Kui tänapäeva kirjanduses järgneb lapseröövile kergemal juhul lunaraha nõue või halvemal juhul laibatuvastus, siis siin oli juba stiili tõttu aru saada, et midagi väga hullu ei saa juhtunud olla. Positiivne lõpplahendus oli tore, usun et seda ei suuda ära arvata ka kõige paadunumad krimifännid.

Arvan, et raamat sobiks kõige rohkem nõukogude ajal suureks kasvanutele lapsepõlve meenutamiseks. Mulle jäi olustik võõraks ning koomiliseks, kuid lugu meeldis oma helge lõpuga sellegipoolest. Vahelduseks oli tore lugeda krimilugu, kus on olemas kogu salapära, kuid midagi liialt jubedat ei sünni.