Väljakutse lainel jätkan raamatuga, mille põhjal tehtud film. Valisin ühe eelmise aasta lõpus linastunud teose. Raamatuna oli Patrick Nessi "Kui koletis kutsub" mulle ka juba varem silma jäänud,  sest olen näinud vaid väga häid hinnanguid ning ega minugi oma erine. See oli nimelt võrratu raamat, mille juures mulle meeldis kõik: süngeilmelistest illustratsioonidest tähendusrikka kollilooni.

Conori öid täidavad õudusunenägusid alates sellest, kui tema ema haigeks jäi, nii et ta ei karda üldse, kui ühel hilisel õhtutunnil tuleb tema juurde koletis. Poiss on hullematki näinud. Koletis lubab talle rääkida kolm lugu ning nõuab vastu neljandat, tõde, mida Conor jagada ei taha. Öiste seikluste kõrval peab poiss hakkama saama ka päevaste katsumustega, kus ema vähk ei ole sugugi ainuke. Koletis õpetab Conorit veidi teise pilguga vaatama.

Imestasin, kuidas vaevalt 200-leheküljeline raamat, mis on kirjutatud hästi lihtsate sõnadega, annab edasi nii palju. Loo võlu on peidetud väikestesse detailidesse. Palju annavad juurde ka pildid, mis loovad lugemiseks täpselt õige atmosfääri, eriti kui seda lugeda öösel, kui kogu maja magab ning ise seda teha veel ei saa, sest nii-nii hea raamat on. Luban, et poole peale jõudes ei saa enne lõppu lõpetada!

Muide, öö enne raamatu lugemist nägin ise ka koletisi unes, nimelt vampiire. Tagantjärele ei oskagi öelda, kas selle pärast tuli tõuge raamat läbi lugeda. Igatahes teine pooleli olev raamat läheb väga aeglaselt ning vajasin vaheldust.

Kui peaksin raamatut ühe sõnaga kirjeldama, valiksin "inimlikkus", sest see toob välja kõik väiksed nüansid, mis teevad inimesest inimese. Koletise lood näitavad, et maailma ei saa näha must-valgelt, kuid lihtne on aru saada ka Conori vaatenurgast.

Sa ei kirjuta oma elu sõnadega, ütles koletis. Sa kirjutad seda tegudega. Mida sa mõtled, ei ole oluline. Tähtis on ainult see, mida sa teed.

Ainuke pisidetail, mis mulle ei meeldinud, on filmiteemalise ümbrispaberi all mustvalgel kaanel erinevate võitude välja toomine. Ühe auhinna märkimine on minu arvates okei, aga nende siltide kokku kuhjamine rikub mu jaoks kaane ära. Seetõttu olen eriti õnnelik võimaluse eest värvilist varianti oma riiulil eksponeerida. Loodan, et jõuan varsti ka filmi vaatamiseni.

Patrick Ness sai raamatu idee Siobhan Dowd'ilt, inglise lastekirjanikult, kes 2007. aastal vähki suri ning ei jõudnud seda ise raamatuks vormistada. Temalt on siiani eesti keelde tõlgitud üks raamat "Laps, kelle aeg unustas", mida ma ka kindlasti lugeda tahan ning loodetavasti jõuavad minuni ka autori 3 ülejäänud teost.

"Kui koletis kutsub" meenutas mulle Antoine de Saint-Exupéry legendaarset raamatut "Väike prints", sest mõlemad tunduvad esmapilgul lasteraamatutena, kuid on allegoorilised ning mõtlemapanevad ja pakuvad elamust igale vanusele ka korduvatel ülelugemistel. Soovitangi mõlemat ja soovitan väga!