Raamatu autorile ei sobinud enam rutiinne elu, ta tahtis teha midagi etemat ja seega otsustas Kaia-Kaire minna lastekodusse vabatahtlikuks. Sihtkohaks sai Nepaal, Tiibeti ja India vahel asuv riik. Talle hakkas seal väga meeldima ning lastega tegelemise kõrvalt jõudis naine õppida joogat, ajurvedat, tiibeti meditsiini, käia mägimatkal, reisida Tiibetis, läbida põrgutee ja palju muud. 

Kui aus olla, siis "Minu Nepaal" mind väga ei haaranud, kuigi oli üks asjalikumaid Minu-sarja raamatuid, andes pildi täiesti teistsugusest maailmanurgast: kus valge inimene on rahakott, kus umbrohuna vohab kanep, kus harilik hommikusöök on tass teed, kus pigem juhatatakse valesti teed, kui tunnistatakse, et ei teata seda, kus kõigil on aega ja keegi ei kiirusta. Raamatu rütm oli samuti rahulik.

Sain lugedes aru, et Nepaal ei ole päris see koht, kuhu mina tahaksin sõita ning ilmselt seetõttu see mind ei köitnudki. Mul ei tekkinud tunnet, et pakiks kohe koti ja läheks ka vabatahtlikuks (näiteks "Minu Alaska" inspireeris rohkem). Tegelikult oli "Minu Nepaal" tore lugemine, hästi lihtsalt ja südamlikult kirjutatud. Kõige rohkem liigutas mind hüvastijätt Bibeki ehk siis ühe lastekodulapsega. Imestama pani aga palvetamise abil luumurru paranemine.

"Minu Nepaal" andis riigist hea ülevaate ning andis edukalt edasi ka autori kogemusi. Valgele naisele, kes plaanib sinna sõita, on see kindlasti kasulik lugemine. Soovitan lugeda küll!