Sarah J. Maas "Queen of Shadows" on "Throne of Glass" sarja neljas raamat, mis muide võitis 2015. aastal Goodreads Choice auhinna parima YA fantaasiaromaani kategoorias. Väljakutses sai täidetud punkt 48 - raamat, mille tegevus toimub väljamõeldud maailmas ehk siis Erileas.

Celaena naaseb Riftholdi, et päästa oma nõbu ning maksta kätte kuningale. Ta on eemal veedetud ajaga palju õppinud ning oma vana mina maha jätnud. Neiu kogub uusi ja vanu liitlasi, kellega koos plaane tehakse. Pealinna kimbutavad uued probleemid, millega tuleb enne tegeleda, kui algsete juurde saab minna. Kõigele lisaks maadlab Celaena veel ka oma tunnetega. Samal ajal suur armee Morathis aina kasvab.

EDASI TULEVAD SPOILERID!

Mulle meeldis see osa palju vähem kui kaks eelmist. Esiteks oli seal liiga palju nappe pääsemisi, plaanid mängisid välja täpselt nii, kuidas tegelastele kõige mugavam oli. Kordagi ei tekkinud mul mõtet, et äkki mõni plaan ei lähe läbi. Oleksin tahtnud rohkem ebaõnnestumisi, mis oleksid tekitanud emotsioone ja põnevust. Raamatu haripunktiks oleks pidanud olema Adarlani kuninga hävitamine, kuid sellest libiseti üsna kiirelt üle. Võitlusstseen lossis oli kirjutatud nagu filmistsenaarium, vaatemäng ja klaasi purunemine, mis tipnes kõikide heade tegelaste eluga pääsemisega. Seletus sellele, miks kuningas nii kuri oli, mulle meeldis, kuid ka seda teemat puudutati liiga põgusalt. Palju huvitavam oli võitlus Aelini ja Manoni vahel, sest mulle meeldisid mõlemad tegelased ja ma ei osanud poolt valida. Nutma ajas seekord hoopis Asterin.

Teiseks ei meeldinud mulle, et Aelin Rowaniga paari pandi. Mulle meeldis nende suhtlus eelmises raamatus,  kuidas kõigi lemmik salamõrtsukas üht meest ära ei suutnud võluda. Selles oli Rowan nagu puuga pähe saanud. Nad on ju verevandega seotud ja kui see suhe ei peaks toimima, siis mis sellest kõigest välja tuleks? Igatahes, selle paariga ma rahul pole, nii prints kui ka Chaol oleks palju parem valik olnud.

"Throne of Glass" sarja raamatud lähevad iga osaga järjest paksemaks ning põhjus on sama, miks George R. R. Martin oma eepilise sarjaga hädas on - lisandub aina uusi kõrvaltegelasi ning -liine ja kahjuks on autor rohkem pühendunud neile liinidele, mis mind üldse ei huvitanud, nagu vastleitud armastus. Uute tegelaste toomine oleks õigustatum, kui mõni vana ära otsustaks surra. Näiteks Doriani peatükid mõjusid puhta ruumitäitena, kus kordus üks ja sama teema: deemon võimutses, prints ei mäletanud oma nimegi. Rääkides uutest tegelastest, siis Elide ja Lysandra mulle täitsa meeldisid, aga Nesryn mitte, ma ei saanud tema rollist aru. Üllataval kombel sümpatiseerib mulle ühe rohkem Manon, nõid, kes eelmises osas debüüdi tegi. Mind täitsa huvitab mis temast ja ta silmadest edasi saab.

Ühesõnaga, loen kindlasti sarja edasi, sest tahan teada, millega lugu lõpeb, kuid peategelasele väga pöialt ei hoia, sest selle raamatu põhjaloli näha, et ta võidab lõpuks niikuinii. Sarja siiski soovitan lugeda, eriti kui meeldib noortele suunatud fantaasiakirjandus.