Mul ei ole üht konkreetset lemmikkirjanikku, vaid pigem terve posu, nende hulka kuulub ka Neil Gaiman, kelle romaan "Eikusagi" tuletas mulle meelde, miks mulle fantaasiakirjandus nii väga meeldib. Raamat on täis värvikaid tegelasi, põnevaid paiku ja tempokaid seiklusi ning on seega ideaalne põgenemiseks reaalsusest. 

Richard Mayhew on oma eluga igati rahul: tal on tasuv töökoht, ilus kihlatu ja väike korter Londonis. Ühel päeval, kui ta otsustab aidata tänaval hädas olevat tütarlast, muutub mehe elu täielikult. Ta saab teada, et kõigile tuntud Londoni all käikudes ja torustikes on veel teine, Alumine London, kus elutseb õige kummaline rahvas. Tüdruk nimega Uks, kelle ta päästis, saab avada uksi ükskõik kuhu ning üks neist tõi ta Richardi juurde, kui neiu kahe palgamõrvari eest põgenes. Kord Alumise Londoniga seotud, kaotab mees kogu oma sellise elu, nagu teda poleks kunagi olemas olnudki. Richard tahab seda tagasi ning läheb Ust otsima, kohates teel rotirääkijaid, iidseid elukaid jahtivat Kütti, ingel Islingtoni, kavalat Markii de Barabasi ja mitmeid teisi kummalisi tegelasi.

Kallis päevik, mõtles ta. Täna elasin ma üle kõndimise plangul, surmasuudluse ja loengu peksmisest. Praegu olen ma teel läbi labürinti koos hullumeelse kaabakaga, kes tõusis surnust üles, ja ihukaitsjaga, kes osutus hoopis... mis tahes on ihukaitsja vastand. Ma olen nii põhjalikult pinna jalge alt kaotanud, et...

Suure fantaasiaküllasuse kõrval oli raamatus lisaks mitmeid ajaloolisi fakte, mis huvi tekitasid. Näiteks ei teadnud ma, et Londonil on oma keskaegne müür, mis seda kunagi ümbritses, muidugi siis, kui linn ise veel alles pisi-pisi oli. Kui me perega paar aastat tagasi Londonis käisime, siis sellest vaatamisväärsust polnud halli aimugi, aga nüüd tahaks väga näha. Mahajäetud metroojaamadest olen varemgi kuulnud, kuid alles peale "Eikusagi" lõpetamist veetsin tunnikese internetist pilte vaadates ja kujutlesin tegelasi neis seiklemas. Ajalookillukesi oli loo sisse peidetud veel, aga jätan neid teile ka otsimiseks.

Lugedes panin tähele, et suur osa loost oli üles ehitatud Londoni rongijaamade nimedele, mis on minu meelest täiesti geniaalne idee. Hammersmith, Baron's Court, Elephant and Castle ja paljud teised leiavad selles hoogsas seikluses oma koha. Olen isegi mõnikord kummalist nime kuuldes mõelnud, kuidas ometi paika nii kutsuma on hakatud. Sellega seoses torkavad kohe pähe turkavad kohe rongijaamad Urda ja Padula.

Tunnelivõrgustikud vanade linnade all on igati paeluv teema ja tahaks isegi kuhugi kolama minna. Eriti ahvatlevad tunduvad Pariisi katakombid. Ühe suurlinna all olev teine linn ei tundu sugugi nii võimatu ideena. Isegi sopp ja kõnts ja muud jälkused, mille sees tegelased solgitorudes sumpasid ei mõjunud raamatus eemaletõukavalt.

"Linnade, nagu ka inimeste puhul, härra Vandemar," ütles härra Croup nõudlikult, "on soolestiku seisukord kõige tähtsam asi üldse."

Ainuke pisiasi, mis ei lasknud mul täielikult loosse süveneda, oli nimi Uks. See mõjus mulle kuidagi võõrkehana ning ikka ja jälle ilmus kujutluspilti üks harilik välisuks, mitte sellenimeline tütarlaps. Tema vanemate nimed Portia ja Portikus mõjusid palju loomulikumana, kui Uks või Sissekäik. "Eikusagi" raamatut lugedes meenus mulle kohe Schwabi neli Londonit ning nende vahel reisiv Kell, kelle nimi häiris mind isegi veel rohkem kui Ukse oma.

"Eikusagi" on pöörane fantaasiaseiklus, mis õpetab lugejale nii mõndagi Londoni kohta. Gaimani teostest, mida siiani olen jõudnud lugeda, meeldib see mulle isegi kõige rohkem. Hoogne tegevus haaras kohe endasse ning seiklus kestis viimaste lehtedeni. Soovitan soojalt!