See aasta on alanud lugemise osas väga edukalt, sest olen lugeda jõudnud juba väga erinevaid raamatuid. Krimkade ning noorteka juurest suundusin edasi ulmemaailma. Sylvain Neuvel "Magavad hiiglased" võlus mind sisu kõrval ka oma kaankujundusega. Ma ei osanud oodatagi, et paberümbrise all veel põnevamad illustratsioonid on ootamas. Kui raamat ette satub, siis piiluge kindlasti, milline ta paljana välja näeb ;)
USA territooriumilt leiab väike tüdruk Rose maa seest hiiglasliku metallist käe ning teadlased tuvastavad, et see on tuhandeid aastaid vana ning ehitatud tehnoloogiaga, millest me vaid unistada võime. Käe juurest leiti ka tundmatute sümbolitega tahvlid, mida uurima hakatakse. Mitu aastat läheb mööda, kui Türgist ilmub välja järgmine kehaosa - käsivars. Uurijad, eesotsas suureks kasvanud Rose'ga, selgitavad välja, mis esemed maapinnale toob ning nüüd jääb vaevaks vaid need üle maailma kokku koguda. Viimaks on olemas tõestus intelligentsete olendite olemasolule kosmoses. Keegi on meie planeeti aastaid jälginud ning jätnud kehaosade leidmise meile väljakutseks, mis eeldab teatavat arengutaset. Hiiglaslikud jupid pannakse kokku ning valmib tohutu robot, mille täit potentsiaali keegi hoomata ei oska. Võimsat relva suudavad esialgu käsitseda vaid kaks inimest, kuid seda oma valdusesse tahaks kogu maailm.
Tavaliselt mulle tulnukate ja robotitega ulmekad väga ei istu, aga see oli niivõrd teistsugune ja paeluv lugu, et sain ühe lemmikraamatu juurde. "Magavad hiiglased" oli tore ulmekas, mida jutustati läbi intervjuude ning päevikute. Alguses võttis mul sellise jutustuviisiga harjumiseks päris kaua aega, kuid siis ei tahtnud enam raamatut käest panna. Magama minema sundisin end kõige põnevama koha pealt ja päeval kibelesin aina raamatu juurde tagasi. Lõpus jäi mulle palju küsimusi ja tahaks juba järge lugeda.
Kõige rohkem meeldisid mulle raamatus igasugused teaduslikud seletused: kuidas kehaosi otsiti, robotit uuriti, tahvlitest selgust üritati saada. Seetõttu olin ma pettunud, kui lõpu poole oli rohkem riikide konflikte ja peent poliitika mängu, kui roboti uurimist ja avastamist. Tegelased olid küll meeldejäävad, kuid jutustusstiili mõjul nendega suuremat emotsionaalset sidet ei tekkinud, rohkem huvitas roboti heaolu. Siiski suutis Rose mind mõjutada. kaneelisaiad...
Kui ulme ei hirmuta ega traditsioonilisest erinev stiil ei sega, siis soovitan lugeda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar