Triloogia on väga kaasahaarav, põnevust ja üllatavaid pöördeid on palju, kuid samas on lugu võigas ning ei sobi kindlasti nõrganärvilistele. Läbivad teemad on pedofiilia ja piiritu vägivald. Seetõttu on ka laipu palju.

Stockholmis leitakse mumifitseeritud poisi surnukeha, millel on ränga vägivalla tundemärgid. Peagi leitakse veel teine ja kolmaski. Juhtumi esiotsa asub Jeanette Kihlberg, kolmandat põlve politseinik, kes tunneb, et teda ei hinnata meestega võrdselt. Ta tahab iga hinna eest juhtumi lahendada, ka siis kui see suletakse, sest pole juhtlõngu ja keegi ei otsi pagulastest poisikesi taga. Jeanette kohtub uurimise käigus just traumeeritud lastele pühendunud psühholoogi Sofia Zetterlundiga, kes töötab endise patsiendi Victoria Bergmani ning Sierra Leonest pärit lapssõdur Samuel Bai lugude kallal, sest tal on tunne, et neis peitub midagi erilist. Jeanette'i vaist juhib ta õigetele järgedele, kuid kõik pole üldse nii, kuidas algul paistab ning lugu võtab üha hämaramaid ja üllatavamaid pöördeid.

Esimene raamat kannab pealkirja "Varesetüdruk" ning see jättis mulle kolmest kõige tugevama emotsiooni. Olin peale teose lõpetamist nii traumeeritud, et kuigi põnevus nõudis järgmise osa järele, lugesin vahepeal ühe helgema noorteka. Nagu juba ütlesin, oli see võigas ja jälk lugu, aga samas nii paeluv, tahtsin kogu aeg teada, kes on varesetüdruk ning, mis ometi toimub. Loo pöörded olid nii ootamatud, et ma ei saanud enam midagi aru. 

Raamatu sisu teeb selle hindamise raskeks. See oli nii õõvastav, et sisu eest ei tahaks nagu üldse punkte anda, aga põnevust oli kindlasti tubli viie eest. See oli isegi veel jälgim kui Silva Stökeli krimka, aga mitte nii meisterlike kirjeldustega. Neid mumifitseeritud laipu oma peksmisjälgedega mul õnneks vaimusilma ei ilmunud.

Teine osa "Südamelõõm" ei küündinud enam samale rõveduse tasemele, kui esimene, või siis olin ma sellega juba harjunud. Selles raamatus oli terve rida mõrvasid, mis Jeanette'le huvi pakuvad, ning Sofia on talle abiks. Mõlemal naisel on probleeme ka eraelus, mis tööd takistavad. Lugedes valitses juba esimesest raamatust tuttav pinge, mis ei lasknud lugemist pooleli jätta ja nii lõpetasin lugemise öösel kolme paiku.

Sarnaselt teisele ei olnud kolmas romaan "Püütia õpetused" nii šokeeriv kui esimene. Üllatusi oli endiselt palju ning eelmistest osadest saadud teadmised pöörati ümber. Tegevus liigub nii ajas kui ka ruumis kaugemale ja minevikust tuleb välja hulgaliselt saladusi, mis aitavad kogupilti hoomata. Mulle jäi siiski veel küsimusi ning mõni liin jäi rahuldaval viisil lahendamata. 

"Victoria Bergmani nõrkus" on väga tugev triloogia, kus pinge on meisterlikult üles krutitud. Põnevus ja müsteerium säilivad lõpuni, kuid kohati on tegevus nii jäle, et ma ei saa aru, kuidas seda müüa saab. Samas, pedofiiliast ilmselt ei saakski kirjutada nii, et poleks rõve lugeda. Kõige rohkem kriipis mu hinge Martini saatus.

Triloogias kerkivad esile olulised küsimused, mis panevad juurdlema vägivalla põhjuste ning väärkohtlemise nõiaringi üle. Põhjused ja tagajärjed on häirivad, kuid keeruline psühholoogiline taust kummaliselt huvipakkuv.