Armastades raamatuid ja õppides keemiat, oli Alan Bradley "Piruka magus põhi" mul kindlalt seda-pean-lugema nimekirjas, sest romaani peategelaseks on 11-aastane keemik, kes asub lahendama mõrva. Ühtlasi sai täidetud väljakutse punkt "raamat, mille minategelane on laps".

Flavia on kolmest õest noorim ning tal on palju vaba aega, kuid igav ei hakka tal kunagi, sest õnneks on tegu nutika tüdrukuga, kes suudab endale alati tegevust leida. Õed elavad koos isaga Buckshaw mõisas, kus enamik Flavia ajast möödub esivanema keemialaboris. Ta eksperimenteerib meelsasti mürkidega, näiteks segab ta taimest eraldatud toksiini kiusliku õe huulepulga sisse ning jälgib selle mõju. Kui nende kurgipeenras sureb võõras mees, on isehakanud detektiivi jaoks ainus loogiline samm, seda kummalist müsteeriumi uurima hakata. Ringi nuuskides satub ta muidugi pahandustesse.

Mulle meenus väike õelik nõuanne, mille Feely mulle ja Daffyle kunagi andis. "Kui mõni mees teile kunagi läheneb," ütles ta, "virutage talle kasanoovadesse ja pistke jooksu!"
Kuigi tol hetkel oli see tundunud üsna kasuliku nõuandena, seisis praegu probleem selles, et ma ei teadnud, kus need kasanoovad täpselt asuvad.

Raamatu nauditavaimaks küljeks on võrratu peategelane Flavia, kelle silme läbi lugu lahti hargneb. Mulle meeldis nii tema muretu elusuhtumine, keemiaarmastus kui ka Gladyseks ristitud jalgratas. Kohati tundus tüdruk oma mürkide ja eksperimentidega kui pöörane professor, kuid siis järgnes järjekordne jagelus õdede Daphne ja Opheliaga ning see mulje hajus. Flavia vaimuka mõtteviisi ja geniaalsete uurimisvõtete kõrval kahvatus koguni müsteerium ise.

Keemiaga seotud osa oli vaimustav, kuna Flavia oli niivõrd kirglik. Lisaks, julgen väita, et kõik viited olid tehtud lihtsaks, et ka keemiakauged lugejad neist aru saaksid. Veidi oli küll alt mindud mõne kemikaali tõlkega, näiteks üsna alguses torkas silma, et kaalium oli jäetud potassiumiks, kuid ega see lugemisrõõmu kahandanud. Mürkide kohta oli eriti põnev lugeda, sest neid ju koolis ei õpetata. Kui oleks selline valikaine, nagu mürgiõpetus, siis võtaksin selle küll, eriti kui õppejõuks oleks Flavia de Luce!

Vaatasin imetlusega, kuidas aur spiraalis jahtus ja kondensveeks muutus, ning mudisin erutusest käsi, kui moodustus esimene läbipaistev vedelikutilk ja kuuldava potsatuse saatel ootavasse anumasse kukkus.

Hoolimata sellest, et peatagelane on 11-aastane, ei saa öelda, et see oleks just lasteraamat. Flavia on väga nutikas ning tegeleb pigem keemia ja muu uurimistööga, kui mängimisega. Lisaks on raamatus palju kultuurialaseid viiteid, mis isegi mulle võõraks jäid. Õnneks on tehtud tubli tööd joonealuste märkustega, mis palju ära seletavad või vähemalt aimu annavad, mis teostega tutvumisest vajaka on jäänud. 

See omamoodi krimilugu oli värskendav lugemine, mille stiili nautisin väga ning tahan kindlasti lugeda ka järge, mis vedamisi on juba eestikeelsena ilmunud. Soovitan Flavia seiklustest lugeda neil, kellele meeldivad müsteeriumid, kuid ei kannata mitme laibaga veriseid lugusid. Kindlasti ei tasu seda raamatut kõrvale heita, kui lastekat, see ei ole ühestki küljest lihtne ja lapsik.