Aasta lõpp läheneb kohutava kiirusega ja mul on veel mitu väljakutse punkti täitmata. Nii rändaski minuga raamatukogust kaasa minuga samal aastal sündinud autori Airika Harriku fantaasiaromaan "Iseenda laps", mis üllatas mind positiivselt. 

Annika magab ühel hommikul sisse ning, leides laualt ema jäetud juhised, otsustab koolist poppi teha ja nimekirja järgida. Veidrad ülesanded saavad täidetud ning tüdruk leiab end 16 aastat ajas tagasi rännanuna. Ta elu on siiani olnud tavaline, kuid nüüd näeb ta vana maailma rasse, nagu vaimud ja kuuhundid. Igal päeval õpib neiu midagi uut, saab sõpru ja vaenlasi, kogeb armastust ja reetmist. Annika päritolu kohta tulevad välja üllatavad faktid ja SURM ning SAATUS annavad talle raske ülesande: sünnitada iseennast. 

Fantaasiast siin raamatus küll puudu ei jäänud! Mulle meeldis väga, et tegevus liikus nii ajas kui ruumis: Tallinn, Helsingi, Šveits ja põhjapoolus olid vaid mõned külastatud kohtadest. Ajarännakud olid põnevad, kuid oleks tahtnud rohkem ajastutruusid erinevusi. Ma ei taha uskuda, et 1993. a koolilapsed täpipealt sama stereotüüpselt käituvad kui 2009. a. Mõlemas klassis olid olemas kiuslikud diivad ja alandlikud nohikud. Mina küll sellist norimist kuskil koolis kohanud pole. Kiusmist küll, aga teisel kujul. See-eest oli vaimustav Schnelli tiigil uisutamise stseen, mida hästi ette suutsin kujutada.

Samuti ei sümpatiseerinud mulle peategelane ise, kelle iseloom jättis soovida. Näiteks ei hoolinud ta teiste privaatsusest ning inimeste asjades sobras. Õnneks kompenseerisid tema halbu külgi toredad kõrvaltegelased. Mu lemmikud olid siin teoses vaimud või laiemalt nende kontsept, kus just kummitused on need, kes hooneid korras hoiavad. Vaimuta maja laguneb kiirelt. Millegipärast meeldivad mulle inimese ja vaimu armuliinidega raamatud, nagu nt Jenny Carroll pseudonüümi alt kirjutatud "Vahendaja"-sari.

Raamat jättis mulle palju küsimusi, millele vastuse saamiseks tuleb ilmselt järjed käsile võtta. Kuidas Martin suri?!

"Iseenda laps" oli tempokalt kulgev ja fantaasiaküllane romaan, mida ma ilma väljakutseta küll käsile poleks võtnud. Boonusena on Airika Harrik kodumaa autor ning pealegi on raamat kirjutatud vaid 15-aastaselt. Soovitan lugeda, kui fantaasia ei peluta ning on soov rohkem eestimaiste autoritega tutvuda!