XCVI ehk lemmikraamat

Tänane jõuluhõnguline postitus toob teieni minu lemmikraamatu - J. R. R. Tolkieni "Kääbik", mis sai väljakutse raames uuesti käsile võetud. Viimasest lugemisest on tükk aega möödas ning leidsin mitu seika, mida ma ei mäletanud. Ühtlasi tekkis tahtmine uuesti vaadata filmitriloogiat ja mängida arvutimängu. Viimane klapib sisult muide rohkem raamatuga, kui ekraniseering.

Maa all urus elas kääbik.

Bilbo Baggins on täiesti harilik kääbik, kes armastab mugavust ja kena kõhutäidet, ega taha sugugi rändama minna. Ühel ilusal hommikul ilus tema ukse taha võlur Gandalf ning vaene olevus, teadmata, millega ta end täpsemalt seob, alustab suurt seiklust. Eesmärgiks on Üksildane mägi, päkapikkude iidne elupaik, mille on vallutanud lohe Smaug. Rännakul kogetakse mitmeid katsumusi, kuid nutikuse ja kääbikuõnnega saadakse kõik raskused ületatud.

"Kääbik" meeldib mulle palju rohkem kui sellele järgnev Sõrmuste vennaskonna triloogia. Bilbo on oma tagasihoidlikuses palju nauditavam peategelane, kui Frodo, ning kogu seiklus ise on niivõrd lihtne, heasüdamlik, südantsoojendav, tagasihoidlik, aga samas ikka põnev. Raske on kirjutada raamatust, mille juures mulle meeldib kõik. Enim vaimustavad mind tegelased: kääbik, võlur, päkapikud, trollid, haldjad, mäekollid, Guglunk, kivihiiud ämblikud, vargid, kotkad, kujumuutja Beorn. Üle lugedes leidsin end mitu korda mõttelt, kui mitu korda saatus ikka juuksekarva otsas rippus ja pääsemine väga napp oli. Retke õnnestumine oli ikka väga suur ime.

"Kääbik" on lugu kääbikust. Kääbikust, kel polnud mingit julgust, aga leidis selle. Kääbikust, kes kartis kodust taskurätita lahkuda, kuid sai kääbikuks, kes trikitas suurt lohe. See ei ole lugu päkapikkudest, kes oma varanduse tagasi võidavad. See ei ole lugu mehest, kes võidab lohe. See on kääbikust. Seda ei suutnud filmid hoomata, sest fookus kaldus pidevalt Bilbolt eemale.

Mu lemmikpeatükid on "Ootamatu võõruspidu" ja ka "Mõistatused pimedas". Raamatu esimene lõik on mul peaaegu peas. Esimene peatükk on mõnusalt muigele ajav, kuidas Gandalf arutleb Bilboga ilusa hommiku üle ning pärastlõunal hakkavad järjest saabuma päkapikud ja vaene kääbik ei oska midagi teha. Esmane kohtumine Guglunkiga on see-eest põnev. Eriti meeldivad mulle sellest seigast nii Bilbo kui ka Guglunki keerdküsimused.

Avastasin kurbusega, et minu raamat on veidi räsida saanud, just nurkadest. Eks tal ole parajalt iga ka. Peetakse seal ju jõulude asemel nääre.

Kui meie hulgas oleks rohkem selliseid, kes head kõhutäit, nalja ja laulu kullakoormast ülemaks peavad, oleks meie maailm praegusest rõõmsam paik.

"Kääbik" sobib hästi jõuluajal lugemiseks, mõnusalt sooja tekiga kerra tõmbunult, aurav teetass kõrval ja Bilbo seiklused meeli köitmas. See on romaan, mida soovitan nii suurtele kui ka väikestele. Sobib hästi ka esimeseks kokkupuuteks fantaasiakirjandusega.

Ühtlasi soovin selle postitusega teile rahulikku ja kena jõuluaega ning palju lugemist kuuse alla!