Hetkel on mul veel lootust aasta lõpuks väljakutse ära lõpetada, lugeda on veel 5 raamatut ja aega on peaaegu 6 päeva. (edit: nüüd 2 päeva ja 3 raamatut) Veel on blogimata 3 teosest, mis hiljuti loetud. Näiteks viimase viie aasta jooksul ilmunud raamatuks Nobeli preemia saanud kirjaniku sulest valisin Kenzaburõ Õe romaani "Sajandi mäng". Ütlen kohe ära, et see oli minu jaoks raske raamat, otseselt midagi meeldivat ma enda jaoks ei leidnud, kuid samas jättis ta sügava mulje ja emotsiooni. Meeldivuse järgi hindaksin teda hindega 2, kuid sügavuse poolest hindega 5. Seega jääb raamat seekord ilma tähekesteta.

Kaks venda Mitsu ja Takashi naasevad kodukülla, sest noorim kavatseb maha müüa iidvana aidahoone ning muuseas uurida ajalugu nende vanavanaisa ja tema noorema venna kohta, kes juhtis 100 aastat tagasi toimunud talupoegade ülestõusu ning saavutas sellega legendi staatuse. Kummagi venna elutee pole olnud kerge. Mitsu on jäänud ühest silmast pimedaks, mehe poeg sündis raske puudega ning hiljuti tegi enesetapu tema sõber. Kõik need asjad painavad teda ning ta on seetõttu endassetõmbunud, sünge ja masendav tegelane. Tema vend Takashi, kelle elu traagika tuleb ilmsiks hiljem, on naasnud just Ameerikast ning, saanud sealt uut elujõudu, samastab end vanavanaisa vennaga ja plaanib oma mässu.

Ma olin raamatut lugedes äärmiselt kahe vahel, kohati meeldis raamat mulle, kuid siis hakkas jälle vastu. Eriti tülgastas mind see, kuidas peategelase mõtted pöördusid tagasi oma sõbra juurde, kes värvis oma pea punaseks, pani kurgi pärakusse ja poos end üles. Mõistan, et ta elas sõbra surma raskelt üle, kuid see faktide pidev korrutamine ei istunud mulle sugugi. Samas oli romaani lõpp väga nauditav ning kõik minu küsimused leidsid igati sobilikud vastused. Ma ei saanud eriti arugi, miks ma seda masendavat lugu loen kuni viimaste peatükkideni. Siis sai kõik selgeks.

Veel meeldis mulle külaelu kujutamine ning kuidas moderniseerumine seda mõjutas. Jaapan on väga kauge ja võõras maa ning ma ei tea sealsetest eluoludest ega kultuurist eriti midagi. Vaid nii palju, kui mõne üksiku raamatu seltsis sinna sattunud olen.

Kokkuvõtteks tundub mulle, et selline sünge jaapani kirjandus ei kuulu just minu lemmikute hulka. Sünge on just õige sõna selle raamatu kirjeldamiseks, sest puudusid helged kohad, kus tegelased oleks tundnud rõõmu. Kõik on kas negatiivne või neutraalne. Üks võimalus on ka see, et polnud lihtsalt õige aeg selle teose lugemiseks. Raamat ei olnud "nauditav", aga see ei tähenda, et seda ei peaks lugema.

Läbivaks teemaks oli isiklikus põrgus elamine, kui kõik on valesti ja depressioon on lihtne tekkima. Veel nägin, kuidas inimesed on oma veendumustes nii kinni, et ei suudagi asju teisest vaatenurgast näha. Sõnumeid tuli ka välja mitu: isegi läbi kõige hullema tuleks leida tuge, et uuesti alustada; kes ei riski, see ei saavuta midagi ega end ajalukku ei kirjuta.