Rosamund Hodge jutustab oma fantaasiaromaanis "Cruel Beauty" ümber tuntud kaunitari ja koletise muinasjutu. Kokku on põimitud ka ohtralt elemente teistest üldteada lugudest, nagu Sinihabe, Rumpelstiltskin ja Kreeka-Rooma mütoloogia, ning mulle see segapundar ei meeldinud. 

Juba 900 aastat on Arcadia olnud deemoni võimu all. Inimesed elavad hirmus, kuid meeleheitlikud otsivad ta üles, et sooritada erinevaid tehinguid. Nii otsustas ka üks lastetu paar sõlmida deemoniga lepingu, kuid sellel on oma hind. Vanemast tütrest saab ohvriand, kelle käsi ning elu lubati ära juba enne sündi. Nimelt peab Nyx abielluma kurjamiga, et tema kaksikõde saaks elada rahulikku elu. Neiu ülesandeks saab peale abiellumist deemon hävitada ning maailm ikkest vabastada. Plaan on leida lossist selle neli maagilist keset, üks iga elemendi jaoks, ning need hävitada, et hoone kokku kukuks. See tähendaks nii deemoni kui ka neiu enda surma. Tüdruk vihkab isa oma saatuse eest ning kuigi ta oma õde armastab, peab ka tema vastu vimma. Peetakse pulmad ning Nyx kohtub viimaks oma kaasaga, kes on hoopis teistsugune kui neiu arvas. Deemon Ignifex kohtleb tüdrukut hästi, kuid tal on kaks tingimust. Esiteks, on neiul iga päev võimalus arvata tema õiget nime. Õige vastus toob vabaduse, vale surma. Teiseks, ei tohi tüdruk tungida tubadesse, mille lukku tema võti ei ava. Nyx avastab peagi, et tema abikaasa polegi nii kole koll ning hakkab tasapisi armuma.

Romaani algus oli paljulubav. Pulmadeks valmistuv Nyx on küüniline, ta nähvab oma õele ja neab mõttes oma ema. Neius on armastust ja viha, kuid ta on pühendunud oma missioonile: tappa deemon ja päästa maailm. Tüdruk on sünnist peale teadnud teda ootavat saatust ning on selleks ka terve elu valmistunud, õppides maagiat. Seega on tal potentsiaali saada hiilgavaks kangelannaks. Lossi kolides kaob aga kogu pühendumus kui peoga pühitult. Neiu tujutseb, eksleb lõpututes ruumides, kiindub deemonisse ja jätab oma plaanid soiku. Seejärel külastab ta kodu ning on taas valmis Ignifexi hävitama, oma armastatut reetma. Nyx muudab korduvalt meelt: vihkab oma pere, vihkab oma abikaasat, armastab oma pere, armastab oma abikaasat. Deemon ise on üsna tüüpiline tume ja veetlev nägus mees, kes osutub üldsegi mitte nii kurjaks.


Enamiku raamatust käib Nyx ringi koletise lossis, kus toad asukohti vahetavad ja uksed igasuguseid jubedusi varjavad. Kõlab küll põnevalt, kuid mulle tundus öö öö järel ringi ekslemine korduv ja igav. Tubadest leitu oli pigem segane ja imelik, kui tõesti huvi pakkuv. Täielik õudus oli tuba raamatutega, mis ei lase end lugeda.

Raamat kõlas lihtsalt, ilusalt, põnevalt: tüdruk valmistub sünnist saati missiooniks tappa deemon ja päästa maailm, kuid armub oma sihtmärki. Autor muutis selle aga keerukaks, üritades ühte raamatusse pressida kättemaksu, armukolmnurga, maagia, muinasjutud ja mütoloogia. Mind ei häirinudki niivõrd elementide rohkus, kui puudulikud selgitused. Üldmulje jäi kui puslest, mis näeb kaugelt vaadates hea välja, kuid pikemal silmitsemisel selgub, et tükid on oma kohtadele surutud jõuga ja ei klapi hästi.