Louise O'Neill esitab lugejale väljakutse oma romaaniga "Sai mis tahtis". Emma ei ole meeldiv peategelane, see ei ole meeldiv raamat, aga ta on ilustamata. Aines on võetud reaalsetest juhtumitest ning eelkõige on ta hoiatuseks.
18-aastane Emma O'Donovan on Iiri väikelinna ilusaim neiu, keda kõik imetlevad ja kadestavad. Ta ei ole sümpaatne: tüdruk on isekas, edev ja litsakas, valetaja, varas, aga ka vägistamisohver. Nimelt läheb üks järjekordne pidu üle käte ning neiu leitakse järgmisel päeval teadvuseta oma maja verandalt. Emma ei mäleta möödunud ööst midagi, tal on valus ja paha olla. Facebookis levivate fotode vahendusel teab aga juba terve linn, mis neiu korda saatis. Tüdrukule oli ilu tõttu rohkem lubatud kui tavalisele inimesele, kuid ühel hetkel sai inimeste heausklikkus otsa. Ta on kohutavas olukorras, kuid keegi pole tema poolt.

"Sai mis tahtis" kompab piire vägistamise ja seksi vahel. Mis on vägistamine? Peategelane  Emma riided olid väga napid, ta jõi liiga palju ja võttis narkootikume. Kas see tähendab, et ta tahtis seda? Alguses tundus ka mulle lugedes, et mida muud tüdruk oma käitumisega õieti ootas, sest autor teeb lugejale väga hästi selgeks, milline tüdruk Emma on. Neiule meeldis väga poisse võrgutada, teda häiris kui ruumis viibis vastassoost isik, kes temast ei mõelnud. Ta tegi küll palju valesid valikuid, kuid kristiseerima peaks siiski ühiskonda, kus naise üheks peamiseks väärtuseks on olla vastassoole atraktiivne. Noored neiud pingutavad võidu, et üksteist seksikusega üle trumbata, ning üldiselt kannustatakse neid tagant. Ka Emma ilu "haibiti" üles.
See ei tohiks olla tähtis, mida üks tüdruk teeb enne või pärast vägistamist. Ohver on siiski ohver. Poisid nägid soodsat võimalust ja kasutasid teda ära, tegid teadvusetu tüdruku kehaga kõike, mis pähe tuli. Neiu on see, kellel jäävad nelja poisi tõttu traumad kogu eluks, kuid süüdistatakse teda ennast väljakutsuva käitumise tõttu ning kaastunnet ei jagu kellelgi. Emmat isegi vihati, sest vägistamissüüdistus rikkus ära ühiskonnas armastatud poiste elud. Nad olid ju pärit korralikest peredest, spordistaarid, staarilootused. Nad läksid ju kogemata üle piiri.

Romaani stiil oli veidi ähmane, hüpeldes kergelt mineviku ja oleviku vahel ning kohati oli raske jälgida. Eriti tundsin segadust esimestes peatükkides. Haripunktiks jäi saatuslik pidu, misjärel Emma elu üksluiseks muutub, päevad korduvad. Läbiv joon on tema süütunne. Neiu tunneb end vastutavana kõigi: nii asjaga otseselt kui ka kaudsemalt seotud inimeste elude rikkumise ees.

Lugesin romaani läbi ühe jutiga, sest mind huvitas, mis lõpuks saab. Loo arenedes leidsin end aina rohkem Emmale kaasa elamast, tundsin iga järgneva lehega siirast õudu tema olukorra üle. Ma ei olnud tüdruku otsusega absoluutselt rahul, mu süda karjus õigluse järele, aga tegelikult oli see raamatu kokku tõmbamiseks igati sobiv lõpp, andes palju mõtteainet. Miks oli Emma selline nagu ta oli? Miks ta käitus litsakalt ja riietus napilt? Üks põhjus on kindlasti tema ilu, mida korduvalt rõhutatakse. Teised kannustasid tüdrukut tagant.

Mulle üldiselt ei meeldi kujundused, kus on suurelt naisterahva nägu kujutatud, nii ka selle raamatu puhul.  Palju kõnekam on originaal paljastatud nukujalaga.

Ma ei nautinud seda raamatut, see ei ole ilus raamat, ei ühestki otsast, aga ta on mõtlemapanev ja realistlik, suurepärane hoiatuslugu, tasub lugeda. Soovitan!