Olin Ransom Riggsi raamatutest "Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele" ja "Tontide linn" ka varem kuulnud, kuid huvi nende vastu tekkis alles peale esimesest osast tehtud filmi vaatamist. Nimelt jättis ekraanilt nähtu mulle palju küsimusi, millest lootsin raamatutest vastust leida. Osad said vastatud, teised mitte. Nimelt on erinevused kahe teose vahel suured.

"Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele" on lugu Jacobist ning tema vanaisast, kes põgenes II maailmasõja ajal Poolast ning jõudis Walesi väikesaarel asuvasse lastekodusse. Ta vestis tihti poisipõnnile fantastilisi jutte oma minevikust ja toetas neid pentsikute fotodega. Vanaisa sureb kahtlastel asjaoludel ning lapselast jäävad painama tema kummalised viimased sõnad. Noormees on väga traumeeritud ning jõuab koos terapeudiga otsusele, et sõidab saarele, kus vanaisa oma noorpõlve veetis. Sealt leiab ta aga ajasilmuses eksisteeriva teise maailma ning need samad lapsed, kellega vanaisa temavanusena koos elas. 

"Tontide linn" räägib ebaharilike laste päästeretkest Londonisse. Nad on oma ajasilmusest ilma ning elavad enne kohale jõudmist läbi mitmeid seiklusi Teel kohtuvad lapsed veel paljude ebaharilikega, sealhulgas ka loomadega nagu emukirjak. Kõik kohtumised ei ole sugugi sõbralikud, sest vaenlastest tondid on neil kannul.

Esimeses osas on tegevust vähem ja rohkem maailma ning tegelaste avastamist Jacobi silme läbi. Ta tutvub ebaharilike laste ning nende võimetega ja harjub ajasilmustega. Filmis oli samuti laste eripärad hästi välja toodud, kuid imelikul kombel oli kahe tüdruku Emma ja Olive'i võimed ära vahetatud. Mina ei saanud küll aru, mida see juurde andis. Teine raamat on esimesest põnevam, kuid samas ka laialivalguvam. Mind üllatas väga pööre lõpus, mis tekitas ootuse kolmanda osa järele.

Raamatute eripäraks on loo ehitamine vanade fotode ümber. Esimese raamatu kaanel olevast plikast saab hõljuv tüdruk ning teise kaanel figureerib neiu, keda ei häiri, et ta kõhu läbistas suur post. Mõned fotod olid minu jaoks üleliigsed ning panid loo pildile pühendatud kõrvalepõikega venima, näiteks ebaharilike loomade sisse toomine. Teises osas mõjus piltide läbi jutustamine rohkem kunstlikuna, raamatul polnuds sujuvat rütmi, põnevatele lõikudele järgnes tüütu kirjeldamine.

Fantastilisusega on selle raamatu puhul nii, et igaüks saab ise mõelda, kas asjad olid ka tegelikult nii või vanaisa ja Jacob liialdasid, lasid pentsikuid pilte nähes oma kujutlusvõime lendu ja lõid ise enda seiklused. Seda pean teose suurimaks väärtuseks. Eriti hästi tuli see välja filmis, kui isa seletas pojale, et vanaisa nägi sõjas palju koledusi, kaotas kaks korda oma pere ja hakkas seetõttu oma lugusid pajatama. Mulle meeldis, kuidas koletisi nimetati "hollowgast", mis hääldub täpselt nagu holokaust.

Kahjuks pettusin raamatute tõlkes. Peen sõnamäng hollowgast-holokaust on välja jäetud. Lisaks jääb minu jaoks juba pealkirjades jääb vajaka: sõna ebaharilik oleks mina asendanud näiteks pentsikuga.  Seda seetõttu, et "ebaharilik" on sõnana ise harilik, ingliskeelset vastet "peculiar" tavakõnes väga ei kasutata, nagu pentsikut. Teise osa pealkiri pole ka eestikeelsena nii kõnekas kui originaalis, just eelpool mainitud sõnamängu kaotuse tõttu. Veel leidsin näiteks esimesest osast sellise lause, mille topelteitus mind väga häiris: "Mina sain isalt karmi keelu Preestriaugust mitte lahkuda..." 

Õudust mina sellest sarjast ei leidnud, küll aga kamaluga fantaasiat ja põnevust. Idee vanade fotode põhjal ulmeline raamat kirjutada on hea, teostus keskmine ja teadagi meeldivad kõigile piltidega raamatud, seega ütlen, et kõlbab lugeda küll, nuriseks vaid tõlke kallal. Elamust pakkus seekord siiski film rohkem.