Viimati Tallinna Keskraamatukogu võõrkeelse kirjanduse osakonnas käies mõtlesin mõne raamatu valida järelejäänud väljakutse teemade järgi ning nii tuligi minuga kaasa Michael Morpurgo romaan "Alone on a Wide Wide Sea". Eeldasin, et kogu tegevus toimub merel, kuid reaalne lainetel seilamine oli vaid alguses ja lõpus,  ülejäänud seiklus toimub pigem metafoorsel merel.
Arthur kaotas II maailmasõjas oma vanemad ning saadeti koos tosinate teiste orbudega pikale merereisile Inglismaalt Austraaliasse. Kodumaale jäi maha õde Kitty ning kõik, mida poiss kunagi tundnud oli. Vana elu meenutuseks oli poisiklutil vaid õe antud võti, mida ta paelaga kaelas kandis. Uuel maal sattus ta koos kamba omaealiste poistega farmi, kus neid sunniti terve päeva töötama, mängimiseks oli mõeldud vaid tund õhtul ning iga väiksemgi eksimus tähendas peksu. Õnneks sai Arthur juba laeval endale uue semu Marty, kelle tõttu poiss rasketes oludes meelt ei kaotanud. Koos põgenetakse farmist ning elatakse üle mitmeid seiklusi, mille käigus avastatakse anne jahtide ehitamiseks. Meri saab poistele väga südamelähedaseks. Koos peetakse ka plaani sõita tagasi kodumaale ning otsida poisi õde üles. See ettevõtmine jääb Arthuril kahjuks soiku, kuid isa meisterdatud paadis purjetab Austraaliast Inglismaale tema tütar Allie, et isa eluunistus täide viia: leida Kitty ning lukk, mille võtit mees terve elu kaasas on kandnud.  

He told us once that it was living at sea, surviving at sea, that taught him all he knew about boat-building. You have to understand the sea, he said, to listen to her, to look out for her moods, to get to know her and respect her and love her. Only then can you build boats that feel at home on the sea.

Ma ei ole eriti lugenud raamatuid, mille tegevus toimus Austraalias ning nautisin enda jaoks uue maailma avastamise lugu väga. Teadmata oli ka fakt, kui palju (7000-11000) II maailmasõja ajal briti orbusid sinna saadeti. Järelsõna on neile pühendatud. Osad leidsid uuel maal õnne, teised kaotasid iseend, olles kaugel kodumaast, -rahvast ja -kultuurist.

Illustratiivselt võtavad raamatu hästi kokku alguses ning lõpus olevad kaardid, mis näitavad kaht tähtsat merereisi: Inglismaalt Austraaliasse ja Austraaliast Inglismaale. Iseloomustamiseks sobib suurepäraselt ka sõna seiklus, sest Arthuri elu oli just seda. Ta koges häid ja halbu aegu, õnnelikke juhuseid ja kurbi kokkusattumusi. Mehe lugu oli südamlik ja liigutav.

Üks mõte, mis romaan andis: me mäletame rohkem oma lapsepõlve, kui edasist elu.

Ilma väljakutseta poleks see raamat ilmselt ealeski mulle silma jäänud. Tundsin, et mingi ajalookillukese võrra olen jälle haritum. Väärt lugemine, soovitan!