Peale Santorinilt naasmist suutsin lõpetada juba pikemat aega pooleli olnud raamatu - Haruki Murakami romaani "Kafka mererannas", mis läheb väljakutses kirja legendaarse raamatuna. Minu tutvusringkonnas on palju Murakami fänne, kes seda kõrgelt hindavad. Minu arvamus seevastu oli üsna kahetine. Selle postituse tegemine venib just seetõttu, et on raske oma mõtteid kirja panna.

"Kafka mererannas" vestab paralleelselt lugu kahest mehest: 15-aastasest noorukist, kes endale kodust põgenedes Kafka nimeks võtab, ning ekstsentrilisest vanapapist Nakatast, kes poisikesena kummalistel asjaoludel mõistuse kaotas. Peale pensionile jäämist on Nakata raha teeninud kadunud kasside otsimisega, mis tuli tal erakordselt hästi välja, sest ta suutis nimelt kassidega vestelda. Vanakese rahulik elu pööratakse aga pea peale, sajab makrelle ja kaane ning ta on sunnitud oma kodust lahkuma. Kafka asub samuti rännakule, teejuhiks noormees, keda kutsutakse Rongaks. Tema vaimne teekond on kaalukam kui füüsiline.

Lugu hüplebki peatükkide kaupa Nakata ja Kafka vahel ning pealtnäha on pole nende vahel ühtki seost, kuid tasapisi hakkavad need ilmnema.

Mulle meeldis väga Nakata osa loost, sest ta oli oma teadmatuse ning naaivsusega ülimalt armastusväärne ning meeldejääv karakter. Ma üldse ei imesta, kuidas inimesed tema teekonnal vanakest aidata tahtsid. Vestlused kassidega olid muidugi mu lemmikosaks kogu teoses. Selline maagiline realism mulle meeldib ja sobib. Nakata seiklused muutusid üha ulmelisemaks, kui ta oma tuttavast kodulinnaosast lahkus.

Seevastu minategelane Kafka ei meeldinud mulle absoluutselt. Mulle ei istunud tema motiivid ega metafooridesse sukelduv elu, mis põimus Oidipuse looga. Klassikaline müüt on fantastiline, kuid siin olid asjad liialt üle võlli keeratud. Murakami oskab seksist hästi kirjutada - tabavalt ja neutraalselt, kuid 15- ja 51-aastase vahekord oli liig! 

Romaan ei jätnud mind mingil juhul külmaks, elasin Nakatale täiel rinnal kaasa ning tundsin võikamate kohtade peal jälestust. Kuigi Kafka peatükid mulle ei meeldinud, oli see siiski hea raamat. Murakami kirjastiil mulle meeldib, eriti see, kuidas loo pöördeid ja käänakuid on võimatu ette aimata. Kirjeldused on tabavad ning kohati jääb mulje nagu viibiks ise koos kangelastega stseenis sees.

Murakami stiil on parim definitsioon maagilise realismi žanrile. Seega soovitan neile, kes sellega tutvuda soovivad!