Otsustasin, et Jon Steele'i "Vahimehed" aitab mind väljakutse punktiga: raamat, mille kaas on sinu lemmikvärvi. Mul ei ole kindlat lemmikut, aga selline tume sinakas-roheline on ilus ning see pilt läheb pealegi veel sisuga suurepäraselt kokku. Ootasin kirjelduse põhjal pigem rohkem müstikat, aga sain lisaks veel kamaluga ulmet.
Marc Rochat on Lausanne'i katedraali kentsakas lonkurist kellamees. Katherine Taylor on ilus ameeriklanna, kes töötab Šveitsis kõrgklassi prostituudina. Jay Michael Harper on mälukaotusega Londoni eradetektiiv, kes ärkab ühel hommikul Lausanne'is ning hakkab olümpiakomitee palvel taga ajama kummalise dopingumikstuuri jälgi, tegutsedes põhiliselt kõhutunde järgi. Kolm väga erinevat inimest on tihedalt seotud, nii omavahel kui ka iidse saladusega. Politsei leiab järjest jälke laipu ning sündmused võtavad üleloomuliku pöörde, sest võitlus, millesse tegelased kistakse on kestnud aegade algusest saadik. Kõik niidiotsad juhatavad katedraali poole.
Romaani sisu on väga raske edasi anda, sest see oli keeruline ning vajas täit keskendumist, et kõiki pöördeid mõista. Lugesin raamatut ka koolis vahetundide ajal ning ikka keegi küsis, millega tegu ja pidin iga kord vastama, et ei saa veel täpselt ise ka aru. Kogu aeg toimus midagi, aga seletamisest, millega täpselt tegu jäi vajaka. Võib-olla aitaks siinkohal parem piibli tundmine. Siiski hoidis teadmatus mind lugemas, tahtsin teada, mis ikkagi toimub ja alles kuskil kahe kolmandiku peal hakkaski koitma, kuhu lugu tüürib ning siis oli juba eriti raske raamatut käest panna. Tegevus läks lausa nii põnevaks, et ei suutnud loengut kuulata, vaid raamat pidi laua all lahti olema.
Mu suur lemmik oli Marc oma teistsuguse maailmapildiga. Ta kohtles kõigi hästi, rändas vahel mõtetes minevikku ning rääkis oma hoolealuste kelladega, nagu need oleks inimesed. Tema otsatu headus pani kogu romaani särama ning teistest ulmeteoste seast välja paistma. Selliseid tegelasi ning üldse inimesi võiks maailmas rohkem olla. Teised karakterid mulle nii väga ei meeldinud. Veel võlus mind sündmustiku toimumispaik Lausanne Šveitsis, kuhu mul muidugi tekkis vastupandamatu kihk kohe reisida. Hetkel pidin muidugi piirduma vaid googles piltide imetlemisega.
Aga inimesed ei vaata üles, kui nad torni all kõnnivad, välja arvatud eile, kui siin seisis lumememm. Monsieur Buhlmann räägib, et kunagi oli kellatorn Euroopa kõige kõrgem ehitis ja siis inimesed vaatasid kogu aeg üles. Aga nad lõpetasid vaatamise ära, kui see enam polnud kõige kõrgem.
Üks pisiasi, mis mind veel häiris, oli see, et raamatus oli tohutult prantsuse keelseid lauseid, millest ma aru ei saanud. Oleksin tahtnud joonealuste märkustena nende tõlget.
Aga inimesed ei vaata üles, kui nad torni all kõnnivad, välja arvatud eile, kui siin seisis lumememm. Monsieur Buhlmann räägib, et kunagi oli kellatorn Euroopa kõige kõrgem ehitis ja siis inimesed vaatasid kogu aeg üles. Aga nad lõpetasid vaatamise ära, kui see enam polnud kõige kõrgem.
Üks pisiasi, mis mind veel häiris, oli see, et raamatus oli tohutult prantsuse keelseid lauseid, millest ma aru ei saanud. Oleksin tahtnud joonealuste märkustena nende tõlget.
Lõpp oli romaanil terviklik, kuid goodreadsis hinnangut andes avastasin, et see on vaid esimene osa triloogiast. Eks tulevik näitab, kas loen, mis armsaks saanud tegelastest edasi saab.
Igaühele "Vahimehed" kindlasti ei meeldi, kuna alguses on raske aru saada, mis toimub. Lisaks on võikaid kirjeldusi laipadest ning rõvedaid vägivaldseid stseene. Soovitan ulmesõpradele, kes peale esimest 100 lehekülge vastamata küsimusi raamatut pooleli jätta ei taha. Kuigi ta on segane, siis lugu on tegelikult huvitav ning lõpetamist väärt. Viimasel ajal pole ükski raamat mind oma süžeepööretega nii üllatanud, kui "Vahimehed"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar