"Samba Prantsusmaal" on prantslanna Delphine Coulin'i väljamõeldud romaan Malist pärit noormehest nimega Samba, kes peale kümmet aastat Pariisis töötamist riigist välja tahetakse saata. Tal õnnestub küll väljasaatmiskeskusest pääseda, kuid elamisluba mees ei saa ning koju sõitmise asemel otsustab ta iga hinna eest Prantsusmaal edasi elada. Illegaale tööle ei võeta ja nii peab mees kasutama kavalust, et eluga toime tulla. 

Enne lugema hakkamist ei teadnud ma sisust midagi ning arvasin ekslikult, et avanema hakkav lugu on positiivsem ning lõbusam. Kaanepiltki loob üsna rõõmsa kuvandi naeratava naise ning soojade toonidega. Mingil hetkel sain siiski aru, et helget lõppu siit oodata ei ole. Samba küll sai elamisloa, mille poole 10 aastat püüelnud oli, kuid kaotas seejuures kõik: oma nime, isiksuse, sõbra, ihaldatu. Omamoodi tragikoomikat siiski romaanist leidsin. Parimaks näiteks tooks Georgette'i äri. Ma ei tuleks eluilmas selle peale, et prügikastist leitud toitu müüa, aga inimene on ikka ääretult nutikas ning leiab mingi lahenduse ka siis, kui tundub, et mitte kuidagi ei saa.

Prantsusmaa ei olnud armuke, ta oli pigem nagu isa, kes kaitseb sind, isegi kui sa seda ei taha, karistab sind põhjust välja selgitamata ja viimaks kaob hetkel, mil hakkab tunduma, et ta suudab tõesti välja näidata soojust ja kahetsust.

Mulle meeldis, kuidas lugu räägiti hästi lihtsate sõnadega, ilma keerutamata. See aitas luua ehedat ilmet, kuigi tegu polnud tõesti sündinud looga. Kogu see ebaõiglus andis paraja hoobi, et mind hiljuti loetud helgemate teoste juurest maa peale karmi reaalsuse juurde tagasi tuua.

Samba kohtub paljude inimestega, seal hulgas ka vabatahtlik väljasaatmiskeskusest, kes tegelikult minategelaseks on. Pidasin seda veidi üleliigseks, pealegi, alguses ei olnud arugi saada, et jutustajaks keegi muu on. Samas pole tegelikult vahet, kuna konkreetselt Samba lugu, ükskõik kui palju tõekilde selles ka ei peituks, oli siiski väljamõeldis. Sooviks nüüd mõnda päris pagulase kirjutatud autobiograafiat lugeda.

Peatükid loomade rännetest sobisid muu tegevusega paralleelselt väga hästi ning panid mind mõtlema, et rändamine on loomulik, kuid lõpuks tuleb tagasi pöörduda. Samba sellest romaani lõpuks veel aru polnud saanud, kuid võib ju loota ja ette kujutada, et mitme-mitme aasta pärast ta siiski Malisse tagasi pöördub.

Kokkuvõtteks mulle raamat meeldis, kuigi lugu oli kurb ning lõpp masendav.