"Before I Go To Sleep" jõudis minuni Paavli kaltsuka letilt 50 eurosendi eest ning on üks neist tüüpilistest teostest, mis taaskasutusse jõuavad: põnevik. Kahjuks rikkus mu lugemiselamust see, et olin filmi juba näinud. Samas just seetõttu ma ta mitmete lugemata raamatute vahelt riiulist ette võtsin, et järjekordne väljakutse punkt täidetud saaks. Igatahes soovitan kõigil raamatut kindlasti enne lugeda kui filmi, muidu jääb kõige nauditavam osa ehk loo pöörete ette aimamine ära.

Hommikul ei mäleta Christine enam ei eelmist päeva ega viimast 20 aastat oma elust. Mõnikord arvab ta ärgates, et on veel väike tüdruk, siis jälle kahekümnendates neiu. Naisel on haruldane (fiktiivne) amneesia vorm. Lisaks mineviku unustamisele, kaotab ta magades ka viimase 24 tunni jooksul juhtunu. Abiks on armastav abikaasa Ben, keda naine küll ei mäleta, kuid kes iga hommik Christine'i elu meelde aitab tuletada. Kui mees on tööle läinud, helistab keegi doktor Nash ja naine saab teada, et on viimastel nädalatel oma päevasündmusi salajasse märkmiku üles kirjutanud. Päeviku esilehel on kirjas: "Ära usalda Beni". Lugedes avastab Christine, et ta ei tea, mis õnnetus tema amneesia tegelikult põhjustas ega kelle juttu üldse uskuda.

What are we, if not an accumulation of our memories?

Film oli mul üsna selgelt meeles, kuna nägin seda vaid vast paar kuud tagasi ja nii olid erinevad stseenid lugemise ajal kogu aeg silme ees. Nautisin rohkem pisidetaile, mille poolest raamat erines. Esiteks oli paberkujul palju rohkem kordust, sest iga Christine'i päev algas ühte moodi. Suurem osa tegevusest oli jutustatud läbi naise päeviku, kus ta oma mõtteid väljendas ning päeva sündmustikku üsna täpselt kirjeldas. Just selle osa arvelt oli filmiversioonis aega kokku hoitud ning kuigi lugemise mõttes oli see ilmselt raamatu igavaim ning venivaim osa, siis minu jaoks oli ta just kõige huvitavam, kuna oli uus.

Erinevad põnevikud on hetkel väga populaarsed ning kui neid palju lugeda, siis on kindlasti üpriski lihtne arvata, mis Christine'i elus ikkagi toimub. See sõltub aga suuresti lugejast, kui hästi vihjeid lugeda või kas lõpu aimamine häirib edasi lugemist. Mina teadsin kindlalt, kuhu lugu tüürib ning see segas suuresti. Kulminatsioon mõjus kirjutatult liiga filmilikuna ning sellele järgnenud lõpp oli klišeelik. Põnevikke on raske lõpetada nii, et kõik rahule jääksid ja pöörded liiga ette aimatavad poleks.

Kindlasti oli raamatus ka ebaloogilist tegevust, mis kriitilisemad lugejad kahe käega peast kinni hoidma paneb, kuid mina olen selle koha peal leebe ja pigistan silma kinni. On vaja teatud sündmusi, et lugu ning lahendus just antud viisil lahti oleks saanud hargneda.

Soovitan raamatut neile, kes pole filmi näinud. Kõige parem oleks, kui romaanist endast ka midagi kuulnud pole. Ise otsin mõnd suurepärast põnevikku, mis mind rohkem rabaks, nii et soovitage aga!