Raamatuid, millest sellel aastal film on saanud on mitmeid, nagu näiteks põnevik "Tüdruk rongis", mida lugesin jaanuaris. Spetsiaalselt väljakutse punktina võtsin raamatukogust düstoopia "The Circle", mille autoriks on Dave Eggers. Filmis mängib peaosa Emma Watson ning kujutasin teda selles rollis üsna hästi ette. Loodan, et lugu suudetakse hästi hoomata. Lugedes kujutasin küll ette, et sellest saab paras ekraanihitt.

"The Circle" meenutab väga Orwelli kultusteost "1984", ainult et tänapäeva võtmes, kus kontroll käib läbi nutividinate ning sotsiaalvõrgustiku. Kuskilt kolkast pärit Mae(belline) saab tänu ülikooliaegsele sõbrannale tööle mainekasse firmasse Circle, kus töötamine on iga inimese unistus. Töölinnakus on palju võimalusi: tasuta sööklad, võimlad, igaõhtused üritused. Naise ametiks saab klientide kirjadele vastamine ning ta saab selles ruttu osavaks. Circle'i töötajatelt oodatakse peale ametikohustuste täitmise ka aktiivset osavõttu. Töötajatel on skaala, kuivõrd nähtavad nad sotsiaalvõrgustikus on, kui palju mõjutavad nad teiste ostuharjumusi. Neil on monitorid, mis mõõdavad iga väiksematki pisiasja tervises ning julgemad riputavad endale kaela kaamera, mille salvestused on kätte saadavad kõigile ning kogu aeg (ka näiteks vetsus käimine).  Mae elab aina rohkem sisse ning peagi on Circle kogu tema maailm. Vahetevahel näeb ta linnakus salapärast hallipäist meest, kes naist oma müstilisusega paelub.

Kõige nõrgemaks osaks raamatus olid minu arvates dialoogid. Tegelaste vaheline vestlus tundus äärmiselt kunstlik. Peategelane kasutas väga palju lühivastuseid: "It is. I do." Mae ise oli sama ilmsetu kui ta vastused. Tema tegutsemisel puudusid motiivid. Mulje jäi, et ta ongi suvaline väikelinnatüdruk, kes saab suurde firmasse tööle ning tahab iga hinna eest kõigile meeldida. Kui ühest küsitlusest selgub, et ta 3%-le töötajatest ei meeldi, on ta lausa ahastuse äärel.

Mulle meeldisid kõige rohkem need kolm korda, kui Mae kajakiga sõitmas käis. Ülejäänud raamatuga võrreldes olid need kontratsed, kuigi ka siis ei juhtunud midagi eriti põnevat. Looduskirjeldusi oli tehniliste imesaavutuste vahele tore lugeda. Need andsid lootust, et peategelane ikkagi ei ole nii naiivne ullike nagu ta on seda tööl.
Kuigi düstoopiline maailmapilt on huvitav, siis raamat ise jäi veidi igavaks, sest erilist tegevust, arvamuste kokkupõrkeid ei olnud, ainult ajupesu kirjeldus, kuidas üks firma vaikselt maailma üle võttis ning keegi midagi selle vastu ei teinud. Ootasin endasse haaravamat süžeed, mis ei laseks raamatut käest panna, kuid ometi lugesin mitu-mitu päeva, sest mitte midagi ei toimunud. Lõpuks jäi tunne nagu mingit aruannet oleks lugenud.

Raamat on tänapäeva võtmes kirjutatud huvitavatel ja kohati ka aktuaalsetel teemadel, kuid jäi minu jaoks veidi nõrgaks. Oma üllatuseks jäin lõpplahendusega rahule, nii et soovitan. Kõlbab meelelahutuseks lugeda küll ja mõtlemisainet pakub ka!