Läksin raamatukokku kohe mõttega laenutada Marissa Meyeri noortekale "Cinder". Eelmised teosed tagastatud, suundusin kohe õige riiuli juurde ja pettusin, sest seda seal polnud. Veidi raamatukogus ringi seigelnud nägin seda aga tagastatud raamatute virnas. Jess, vedas!!!

Kui "Cinder" oli tulevikulugu tuhkatriinust, siis "Scarlet" on autori variant punamütsikesest. Scarlet on punapäine näitsik, kes töötab oma vanaema farmis. Tema armas grandmere haihtub ühel päeval nagu vits vette ning mõni päev hiljem kohtub neiu võõraga, kel hüüdnimeks hunt. Tüdruk seostab kahtlast tänavavõitlejat kohe oma isikliku katastroofiga ning too ongi esimeseks niidiotsaks, mis vanaemani viib. Ühel hetkel ristub tema teekond ka eelmise raamatu peategelase Cinderiga, kes on tagaotsituim isik Maal. 

Võrreldes sarja esimese osaga, ei jätnud teine enam mulle niivõrd sügavat muljet. Autor suutis küll taas üllatada ning vanast klassikust nauditava uue variandi teha. Kõige toredam oli muidugi see, kuidas Cinder ja Scarlet seotud on. See oli ka peaaegu kohe ära arvatav, kuid loos oli ka üllatavaid nüansse, mis kerge lugemise nauditavamaks muutis. Mind häiris aga see, et vaatepunkt hüples paljude tegelaste vahel ning Scarletiga ei tekkinud mul mingisugust kontakti. Põnev oli siiski ja võimalusel haaran raamatukogust ka kolmanda osa. 

Sarja soovitan neile, kellele meeldivad noortekas ja eriti muinasjuttude ümberjutustused!