Lõpuks jõudsin ka mina sinnani, et lugesin läbi Marissa Meyeri popi ja noorteka fantaasiaromaani "Cinder". Marianne soovitas seda kunagi väga-väga ammu, aga see oli raamatukogus alati välja laenutatud ja kui aus olla, siis ei tundunud mulle ka eriti huvitav. Robotid? Väkk. Oi, kuidas ma üllatusin.

Loo skeletiks on Tuhkatriinu-muinasjutt: orvust tüdruk, õel kasuema, kaks kasuõde, orjatöö, prints, ball, pilkupüüdev sisenemine. Tegevus toimub tulevikus peale neljandat maailmasõda. Cinder on küborg - pooleldi inimene, pooleldi masin, ning temasuguseid ühiskond üldiselt põlgab. Tüdruku adopteerinud mees suri maad laastavasse katku ning jättis lapse jälestava kasuema hoole alla. Masinaid Cinder tunneb ning temast saab seetõttu tunnustatud mehaanik. Nii juhtubki, et ühel päeval ilmub tema töökotta prints Kai palvega üks android korda teha. Peagi on palees tulemas ka suur ball, milleks neiu kasupere hoolsalt valmistub. Orjastaatuses olevat Cinderit nad muidugi kaasa ei taha võtta, kuid loo arenedes saab ta suisa printsilt isikliku kutse. Kleidi pärast muretsemiseks tüdrukul aega ei jää, sest maad külastab valitsejanna kuult.

Raske on hoida lugu ja tegelasi originaalsetena ning samas järgida kõigile tuntud muinasjutu jooni, kuid Marissa Meyer on sellega suurepäraselt hakkama saanud. Cinder on võrratu tegelane, vaikne kannataja, aga hakkamist täis. Ta ei vaja isegi haldjast ristiema appi. Kasuema on täpselt nii õel ning prints nii nunnu kui vaja. Veidi kannatas küll tulevikuühiskonna ülesehitus, aga mind see ei häirinud, sest olin kõigest muust niivõrd võlutud.

Ulme osa ehk Cinderi küborgi pool ei olnud õnneks liiga keeruliseks aetud, vaid igale lugejale mõistetav. Samas oli kahju, et tema mehaanilisi oskusi rohkem ei näidatud. Tüdruk parandas ühe roboti, millega teised tehnikud hakkama ei saanud, tõmmates välja ühe lisakaardi ja saab tahvelarvuti töökorda, lüües seda. Nende töövõtete järgi küll ei ütleks, et ta parim mehaanik on. Kuigi ta sai sõidukõlblikuks vana sõiduauto, ei kirjeldatud seda protsessi üheski peatükis, ainult viidati, et öösel vaeva nägi. 

Eriti põnev oli muidugi lõpp, mis jättis kõik niidiotsad lahtiseks. Praegu on küll selline tunne, et olen suisa kohustatud edasi lugema.

Arvasin, et see raamat ei suuda mind üllatada, sest loo kulg oli etteaimatav, muinaslugu on ju teada-tuntud, kuid siiski rabas ta mind oma erinevustega positiivselt. Nautisin igat peatükki ja lugesin teose peaaegu ühe jutiga läbi.  Lõpupööret ootasin juba algusest peale ning seda andis alles oodata. Mind ei häirinud see, et ma ta ära arvasin, vaid pigem imestasin, et peategelane ise selle peale ei tulnud. 

Mulle meeldis, kuidas Tuhkatriinu lugu moodsamasse keskonda oli põimitud. Soovitan!