Alustasin Margus Pikhofi romaaniga "Mahakantud inimeste saar" (fabula) pärast Patarei külastust ning suutsin seega vanglaolusid, vähemalt visuaalselt, veidigi ette kujutada.

Raamat räägib 17-aastasest jugoslaavlasest Fatmirist, kes satub poliitvangina Goli saare vanglasse sunnitööle, mis on kurikuulus kui paik, kuhu saadetakse inimesed, keda riigil vaja pole. Pääsemislootus on vangidel ümmargune null, mida näitab seegi, et teel saarele üks õnnetu end pareme meelega mäslevasse merre heidab. Vanglas tutvub südikas nooruk sealse sünge korraga, tunneb hirmu valvurite ees, saab nii sõpru kui ka vaenlasi. Fatmiril läheb hästi, kuna sõbruneb vanglaülema tütre Marianaga ja saab parema töökoha ning rohkem süüa. Noorte suhted arenevad, kuni nad tabatakse ning nooruk karistada saab. Vanglaromaanist ei jää muidugi puudu vangide ülestõus ning püüd põgeneda.

Raamatu väärtuseks on elutruud kirjeldused: rõve vanglaelu, peksmised, reetmised, hoolimatud kongikaaslased ja õõvastav karst. Mul olid terve lugemise aja silme ees rõsked ruumid, mida nägin Patareis. Autor ise on kriminaalse taustaga, mis muidugi aitab tal tõetruult kirjutada. Raamat ise on kirjutatud lausa Šveitsi eeluurimisvanglas.

Tegelasi oli liiga palju, ma ei suutnud enam nimesid tegudega kokku viia. Alguses pingutasin selleks rohkem, aga siis andsin alla, kui üks, kes mulle "paha" tundus, hoopis positiiseks kangelaseks osutus. Kõige rohkem meeldis mulle kindral, kes valenime all kinni võeti, nii et keegi arugi ei saanud, kui tähtis nina neil vanglas istub.

Ta soovitas Fatmiril mitte karta neid, kes võivad vangistada keha, kuid ei suuda võtta temalt tema unistusi. "Hirm," nentis kindral, "on kõigest illusioon, seda pole tegelikkuses üldse olemas. See tunne tekib ainult sellepärast, et me lasemel sel tekkida.

Mulle siiski "Mahakantud inimeste saar" ei meeldinud. See oli rõve, julm ja sünge romaan ning pealegi jäi mulle üsna segaseks, kuigi süžee oli etteaimatav. Ma ei ütle, et ta oleks kohutavalt halb, lihtsalt mulle ei sobinud.