Raamatu haarasin raamatukogust kaasa, sest olen samalt autorilt veel lugenud ning jäi temast positiivne mulje. Lauren Oliver on kirjutanud "Vanishing Girls" näol ühe järjekordse psühholoogilise põneviku, mis hetkel popid on. Jutustaja, keda ei saa usaldada, sünged saladused, mis ilmsiks tulevad, ootamatud süžeepöörded - kõik need teevad selle žanri nauditavaks, aga ainult siis, kui järjest ainult selliseid teoseid ahmima ei asu. Vastasel juhul on lihtne aimata, mis on viltu, mis peidab end ridade vahel. Ma ei süvenenud raamatu kirjeldusse ning seetõttu rabas see mind, sest ma ei osanud oodata ega otsida, et midagi viltu oleks. Tagantjärgi oli kõik nii-nii loogiline.

Lugu räägib kahest õest, Nickist ja Darast, kes iseloomudelt on erinevad, kui ometi on nad lahutamatud. Seda kuni õnnetuseni. Nick kolib ajutiselt isa juurde ning suveks koju tagasi tulles näeb ta, et õde väldib teda. Oma sünnipäeval Dara aga kaob. Paar päeva varem haihtus ka üks 9-aastane tüdruk, Madeline. Nick asub oma õde otsima, kuid avastab, et tema kadumine võib olla seotud ka väikese tüdruku omaga.

Mulle meeldisid tegelased, müsteerium, mis Madeline'i kadumise ümber hõljus ning Nicki töökoht lõbustuspargis (koos kena naabripoisiga).

Olen täheldanud, et paremini üllatavad mind raamatud, kui ma nende sisusga varem kursis ei ole ning nagu ma juba enne mainisin, siis selle puhul ma žanri ei teadnud ning seetõttu sain mõnusa elamuse, sest ei osanud õigeid asju loos täheldada. Kui aus olla, siis kuni lõpuni tundus ta üsna igav, tavaline teismeliste elu, aga peale mõne fakti avaldamist tekkis tunne, et võiks uuesti algusest lugeda, nagu heade psühholoogiliste põnevike puhul ikka.

Soovitan lugeda küll, aga kindlasti nii, et liigselt lugu ei analüüsi!