Kuidagi on juhtunud nii, et kuigi ma olen lugenud päris mitut Rainbow Rowelli teost, siis tema kaks kõige popimat ehk "Fangirl" ja "Eleanor & Park" on mul siiani alustamata. "Carry On" jäi mulle raamatukogus silma juba puhtalt autori pärast, hiljem sain teada, et see sobib ka väljakutsesse. Nimet fännab "Fangirl"i peategelane "Carry On"i peategelast. Sel hetkel oli too veel fiktiivne raamat, kui hiljem kirjutas autor ta ka eraldi looks. Ütlen kohe ausalt, et minu arvates oleks see raamat võinud küll kirjutamata jääda.

Kohe alguses on aru saada, et inspiratsioon pärineb Harry Potterilt. Minule kui Rowlingu tulihingelisele austajale mõjus see pigem paroodia ja mõnitamisena, sest sarnasusi oli niiiiii palju. Alustades oli mul lausa tunne, et ma olen seda lugu juba lugenud.  Esiteks, peategelane on orb, kes saab 11-aastaselt teada, et on võlur ning ta saadetakse võlukunstikooli. Kogu võlumaailm aga juba tunneb teda, sest ta on Valitu. Väga palju sõpru poiss ei saa, vaid kaks lähedasemat. Üks neist on tüdruk, kes on klassi priimus. (Siin tuleb esimene erinevus, Roni ei ole, sest teine on samuti tüdruk.) Lisaks saab peategelane juba esimestel päevadel endale vaenlase, poisi, kes on pärit ammustest aegadest põlvnevast rikkast võluriperest. 

Väiksemaid sarnasusi võiks välja tuua veel ja veel, kuid sellel pole mõtet. Loo erinevused tundusid naeruväärsetena. Kaanepilt juba vihjab sellele, et peategelane Simon (nagu Harry) ja tema vihavaenlasest toakaaslane Basilton (nagu Draco) a r m u v a d. Mul ei ole midagi geide vastu, aga need tunded ei tundunud absoluutselt reaalsetena. Eriti kuna nad pidid olema hullud vihavaenlased ja siis järsku otsustasid, et enam pole. Veel häiris mind see, kuidas tegelased meenutasid pidevalt minevikus toimunud sündmusi, nagu oleks tegu sarjaga ja lugeja peaks teadma, kuidas paar aastat tagasi võideldi lohega või midagi säärast. Lisaks tundus mulle, et kuigi tegevus toimus Inglismaal, siis mängiti võlurikoolis Ameerika jalgpalli, mis on lihtsalt nii vale.

Nii-öelda põhitegevus ise on tegelikult omapärane. Nimelt "sööb" mingi müstiline tegelane maagiat, nii et Inglismaa pinnale tekivad alad, kus võlukunsti kasutada ei saa. Eriti halb on see siis, kui selles piirkonnas elab mingi võluriperekond, kes siis mujale peab kolima. Simoni üleandeks on see oht kõrvaldada. 

Igatahes, kui see lugu poleks nii sarnane Harry Potterile, siis ta oleks mulle rohkem meeldinud. Rowlingu loodud maailm on ääretult rikkalik, kuid siin tundsin vaid selle haledat varju. Ei soovita lugeda.