Üle pika aja sai loetud ka üks väljakutse raamat, nimelt: Claire North "Harry Augusti esimesed viisteist elu". Käisin HeadRead festivalil autorit kuulamas ning sain oma eksemplari ka autogrammi. Väga tore naisterahvas oli ning teda oli äärmiselt huvitav kuulata. Muuhulgas ütles ta, et inimesed loevad raamatuid teistmoodi, kui teavad kes on autor. Tõdesin, et oli tõesti nii.
Kujutage ette, et elate sama elu ühe uuesti ja uuesti. Just nii juhtub Harry Augustiga, kes peale pikka ja tavalist elu uuesti sünnib, uuesti 1919. aastal, uuesti raudteejaamas, uuesti Harry Augustina, mõisniku sohipojana. Ainult, et ta mäletab iga viimset kui detaili oma eelmisest elust. See ajab ta esmalt hulluks, kuid kolmandaks eluks on mees asjaga harjunud ning peagi leiab ka teisi endasuguseid urobore, kes on koondunud Chronose klubisse, mis aitab uuestisündinutel tüütu lapsepõlvega tegeleda. Kujutage nüüd ette iga natukese aja tagant asjade õppimist, mis on sulle ammu teada, nagu 2+2 või õigekiri. Eelmises elus tehtu ei mõjuta järgmist kuni Harry surivoodi juurde tuleb väike tüdruk olulise sõnumiga. Nimelt on üks urobor hakanud jumalat mängima ning see mõjutab tulevaid sündmusi nii, et palju urobore jääb sündimata ja maailmalõpu lähenemine kiireneb. Järgmistes eludes on Harryl oluline roll, sest ainult tema saab midagi ette võtta, kuna 20. sajandi Chronose klubi on hävitatud ning mees teab ainsana, keda süüdistada.
Mulle väga meeldis see raamat, eriti kuna pole midagi sarnast varem lugenud. Ideed olid lennukad ning loogiliselt kirja pandud. Ette on heidetud loo aeglast kulgu, kuid mind see ei häirinud. Pigem oligi parem sisse elada, sest sündmustik on parajalt keerukas ning tegevust ei tutvustata lugejale lineaarsena, vaid põigeldakse oleviku ehk 15. elu ning Harry minevikumeenutuste vahel. Mees ei ela iga elu ühtmoodi, vaid kohtub erinevate inimestega ja peab eri ameteid, kord on ta teadlane, siis hoopiski ajakirjanik. Mingi vaheldus peab ju olema.
Paistab, et ainus, mida me ajaga tõeliselt peale hakata oskame, on selle raiskamine.
Kui tekkis huvi, siis soovitan lugeda. Autoriga kohtumisel oli üks naine, kes ütles, et algus tundus talle igav ning seetõttu keris ta lõpuni ja kuna see oli huvitav, siis luges kogu raamatu ikkagi läbi ja talle meeldis. Nii, et kui algus heidutab, siis teate, mida teha! Lisaks on tegu Varraku juuni ühislugemise teosega, mille üle toimub 18. juunil arutlus SIIN!
Ise loodan Claire Northilt või sama autori teiselt pseudonüümilt Kate Griffinilt midagi veel lugeda. Festivalil jäi kõrva veel ilmumata raamat, mille katkeid autor ette luges, ja silma "The Sudden Appearence of Hope". Juba kahetsen, et seda viimast ei ostnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar